Pimedas ei julgenud ta üksi kodus olla, kui vanaema polnud, vaid ta läks trammipeatusse ema ootama. „Kord ema ei tulnud ja siis hiilisin hoovi tagasi, aga üks kogu lipsas üle hoovi ja ma olin nagu välk trammipeatuses tagasi, „ütleb Anu „Muudkui ootasin ja ootasin. See oli hirm üksi kodus olla.“

Siis polnud Kalamaja sugugi idülliline nukulinnake. Anu mäletab kord kui relvolvripaukudega aeti taga kedagi, kes miilitsamajast oli katuseid mööda põges. „Lapsed vahtisid ammuli sui ja miilitsad paugutasid nagu filmis,“ ütleb Anu...

Logi sisse ja/või hakka Delfi Kogupaketi tellijaks, et vaadata täispikka saadet või kuulata seda podcast’ina!