Peep leiab, et ükskõik kuidas paar otsustab lapsekasvatust jagada, olulisel kohal on suhtumine, et me oleme selles koos. Tähtsaim on aga rääkimine. Peep meenutab, kuidas ema talle lapsest saati kordas: „Ükskõik, mis on, lihtsalt räägi! Ma ei näe sinu sisse.“ Suhtes on samuti – me ei ole hiromandid, et suudaksime teineteise mõtteid lugeda. Me ka tülitseme, aga oluline on, et me räägime.“

Heelia nõustub, et vaikida on kõige hullem, kuid mäletab suhte algusest ka ehmatust. „Naised ikka räägivad, et tahaks meest, kes on oma tunnetega hästi kontaktis ja ütleb, mida mõtleb. Siis sain Peebuga kokku ja mõistsin, et tema ongi see mees, kes räägib oma tunnetest. Tegelikult ehmatasin aga ära. Mäletan, et mõtlesin: mis sul viga on? Miks sa avad nii detailselt kõike?“ naerab Heelia ja tõdeb, et nüüd ta näeb, milleks see hea on – see tõesti paneb asjad sujuma.