„See polnud lihtsalt suudlus. Sa meeldid mulle ja ma hoian sul käest kinni, sest see on meie suhte algus.“

Katkend Tracey Garvis Graves’i raamatust „kuulsin seda armulaulus“.

„Oled valmis minema?“ küsis Josh.

Ei. „Jah,“ vastas Layla.

Josh maksis arve ja kõndis Layla kannul läbi restorani, kus polnud enam nii palju rahvast, kui oli olnud nende saabumisel. Layla lükkas ukse valla ja hingas sügavalt sisse külma talveõhku, et pead klaariks saada. Enne, kui ta arugi jõudis saada, mis toimub, haaras Josh tal käest kinni, tõmbas ta enda ligi ja suudles teda täiesti vapustavalt ja see suudlus oli miljon korda magusam tänu sellele, et tuli täiesti ootamatult.

Laylal polnud aega asja kaaluda ega isegi mõelda, sest see lihtsalt juhtus järsku. Ei mingit piinlikku kohmakust, mis mõnikord kipub kedagi esmakordselt suudeldes olema. Kui Layla hiljem seda meenutas, näis talle, et Josh lihtsalt ei jõudnud ära oodata, millal nad jõuavad autosse või Layla ukse taha. Et see soov oli temas olnud nii tugev, et ta vilistas kõigele ja suudles teda just seal ja sel hetkel, sest ei jaksanud enam minutitki kauem oodata.

Layla kaotas end sellesse suudlusesse. Nende suud näisid teine­­teisega täiuslikult kokku klappivat ja Laylale ei läinud korda, kas keegi näeb neid, või et nad on nagu tänavanurgal suudlevad teismelised, mitte kolmekümnendates täiskasvanud. See oli nii hea, nagu oleks ta janusse surevana kõrbes ekselnud ja Josh oleks külma vee klaasi ta huulte juurde tõstnud. Ainult et Joshi huuled olid soojad ja selles suudluses polnud midagi külma.