„Olen terve see kooliaasta andnud lapsele taskurahaks kümme eurot nädalas – see ongi siis raha, mida ta võib kulutada oma äranägemise järgi. Koju me rämpstoitu ei osta, seega kui tal on soov kulutada see raha kommide, krõpsude või sõpradega Hesburgeris käimise peale, siis olgu nii, mul ei ole selle kohta pretensioone. Küll aga pean oma raha hoidma ja üle kümne euro nädalas ei ole mul võimalik anda. Laps on mul 9aastane, olen raha väärtust, selle kogumist ja hoidmist õpetanud küll, aga ikka kipub tal see kiiresti kuluma.

Mõnda aega tagasi tuli ta kurtma, et sellest rahast jääb väheks ja et kas ma saaksin talle kasvõi mõned eurod nädalas juurde anda, sest ta ostab kõigest kaks asja – oma lemmiku kummikommipaki ja lemmiku krõpsupaki –, aga siis jääb talle alles vaid kaks senti. Ma ei uskunud oma kõrvu! Pahandasin isegi natuke, et vaadaku rohkem hindu ja tehku targemaid valikuid. Kuid nädalavahetusel põikasin korra Stockmannist läbi ja pidin kreepsu saama. Lapsel oli õigus – mõlemad tema lemmikud maksid paar senti alla viie euro. Kummikommid ja krõpsud!? See on ju täiesti... uskumatu. Muud ei osanudki teha, kui seletada lapsele, et emmel ei ole võimalik rohkem raha juurde anda ja ta peab kahjuks sellega praegu hakkama saama. Sooviksin teada, kuidas on teised vanemad selliseid vestlusi pidanud, ja ehk oleks jagada kellelgi ka mõni tõeliselt hea säästunipp?“

Lugejad, andke kommentaarides nõu ja jagage ka meiega oma viimase aja poodide avastusi, mis on teid ehmatanud!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena