Täna on küünlapäev ehk oluline naiste püha: naised tööd ei tee, käivad hoopis kõrtsis, peavad mokalaata ja...

Täna on põhjust sõbrannadega kokku saada, et tähista aasta esimest ja suurimat naiste püha.

Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest, tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus — siis liikusid mehed õlut või muud pühade lõpetust norides ringi. Järelpäevi nimetati tahipäev, küünlalühtripäev ja muude põhipäeva nimedest tuletatud hüüdnimedega.

Päeval on suisa mitu nime: lisaks küünlapäevale küünlamaarjapäev ja pudrupäev (Lääne-Eestis).

Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama/pelgama, siga kõrva päikese käes paistma jne.

Peamiselt Lääne- ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga. Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sel päeval tehtud küünlad heledalt.

Küünlapäev on esimene suurem naistepüha. Siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine (seda joodi saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis), mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise.

Vanematest maagilistest tavadest oli Kirde-Eestis 19. sajandil kasutusel künnihärgade sarvede kõrvetamine, et härjad ja nende sarved oleksid kündmisel tugevad. Et härg oli pikki sajandeid peamine künni- ja veoloom, siis oli see sama oluline maagiline tegevus nagu hundi silmade kõrvetamine ja susimine kevadistel tähtpäevadel. Õmblustööd olidki sellel põhjusel päeva soositud tegevuste hulgas — nõelapisted usuti kanduvat üle metsloomadele.

Küünlapäeval sõlmiti veel 19. sajandil kõrtsis nn mokalaadal teenistuslepinguid, palgati sulaseid ja tüdrukuid, samuti suviseid hooajatöölisi. Varem oli see ka mõisatööliste kauplemise aeg.

Ridamisi oli ilmaendeid, sest küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest.

Rangelt oli keelatud ketramine.

Rituaalne odratangu- või odrajahupuder. Seapea, -jalad või -külg. Punane õlu ja viin, 20. sajandil ka vein, mahl ja punased marjad.
Puna joomine kuulub olemuselt analoogiamaagiliste tegevuste hulka. Usuti, et kindlal päeval annavad punast värvi joogid selleks aastaks puna näkku. Teatavasti peeti pikki sajandeid punavat või õhetavat nägu tervise ja ilu sümboliks. Punajoogiks võis olla õlu, millele oli värvi lisatud, punaseks värvitud viin, hiljem ka punane vein ning koguni punane mahl või morss.

Puna joodi Lääne-, Lõuna-Eestis ja saartel küünlapäeval, mujal aga maarjapäeval, mis ongi jäänud peamiseks puna joomise ajaks Eestis.

Allikas: folklore.ee