„Ma olin alguses šokis, langesin depressiooni. See polnud nii, et tohutult kehv abielu oli vindunud sada aastat. See juhtus ikkagi äkki. Meil oli olnud väga tore.“

Romi meenutab, et teda aitasid edasi kaks verstaposti. „Esiteks mõistmine, et miks ma peaksin tahtma olla kellegagi, kes ei taha minuga koos olla. Väga lihtne! Isegi kui ta on üliäge inimene, aga ta ei taha olla koos minuga. Paneme siis toimiku kinni.“

Teine episood oli siinsamas Faehlmanni kohvikus, kus meiegi istume. Tookord oli ta koos hea sõbranna Evelin Võigemastiga. „Evelin on hästi eluterve. Ta ütles: „Pole midagi keerulist. Sa ei saa õnnelik olemises nõjatuda kellelegi teisele. Kui sinult võetakse ära su partner, siis sa ei saa õigust olla elu lõpuni õnnetu. Evelin ütles veenvalt, et pean ennast kokku korjama, sest keegi ei taha olla sinu partner, kui oled ohver ja hädapätakas. Kes jaksab?“

Romi möönab, et elu pole loomulikult nii roosiline, et saad oma lahutuspaberid kätte ning järgmisel päeval oled Uus Mina ja särad taevas. Lahkuminekust ülesaamine võttis aega. „Evelinil oli õigus, et igaüks peab ise võtma vastutuse oma elu eest. Elukogemus see oli, aga praegu vaatan eemalt.“

Jaga
Kommentaarid