Kilomeetri kaugusel naisest ja magavatest lastest. „See ei toimi enam. Ma pean ta maha jätma“

Katkend raamatust Kate Sawyer „Rannale uhutud“

Sellest ajast kui Ruth endale istekoha leidis, on baar rahvast täis valgunud. Ta vaatab ukse poole, aga seda pole pundi halli varjunditesse riietunud City maaklerite tagant näha. Noor ülikonnastatud mees, lips viltu ees, toetab oma tagumikku vastu Ruthi vasakut käsivart ja surub parema vastu rõsket telliskiviseina Ruthi kõrval. Ta surub mehe kergelt eemale, et endale ruumi juurde tekitada, ja sätib raamatu sellise nurga alla, et vähene valgus laseks tal edasi lugeda.

Keegi haarab üle laua asuva tooli seljatoest.

„Vabandust, ma ootan oma kallimat.“ See on peaaegu tõsi. Mitte kallimat, kui kangesti ta ka ei tahaks seda terminit kasutada. Ehk armukest? Ootan oma armukest? Ei, kohutav.

Ruth naeratab tüdrukule viisakalt, too saadab talle vastu napi naeratuse ja tuterdab inimkehade summa, lootes asja- tult leida tooli, mis ta tulitavad jalatallad päästaks.

Ruth kergitab veiniklaasi ja joob lonksukese. Ta otsustas tellida klaasikaupa, lootes, et Alex valib pudeli midagi sellist, mida tema ei oleks kaalunudki, mõne veini, mis maitseb nagu „lakuks kivi“ või „sööks virsikut“ või „nuusutaks vastküntud põldu“. Ruthi huvi veinide vastu on mingil moel lahutamatult seotud ta füüsilise ihaga mehe järele.

Nüüd Ruth näeb teda, ta liigub läbi halli ja tumehalli mere, kiivri alla jäänud lokid on siledaks litsutud. Alex otsib teda pilguga, kulm pisut murelikult kortsus. Ta hõõrub peopesa vastu rinda ja küünitab Ruthi pilguga otsides kaela. Ruth naudib neid paari sekundit, enne kui Alex teda märkab: ta saab teda jälgida, ta näo meelde jätta, nautida oma keha reaktsioone mehe kohalolekule.

„Alex.“ Ta hüüab meest, kergitab ennast pisut toolilt ja sätib parema käe sõrmed tervituseks.

Alex märkab teda ja ta ilme muutub rõõmsaks. Ruth las- kub tagasi toolile ja vaatab, kuidas Alex särades inimeste vahelt läbi trügib.

„Milline mürgel!“ Aleks kopsatab toolile Ruthi vastas. Ta vaatab randmelt kella. „Anna andeks, kullake, ei saanud tulema.“ Ta võtab Ruthi klaasi, joob ahne sõõmu ja ümiseb heakskiitvalt. „Hea. Soave?“

Ruth noogutab, vaatab, kuidas Alex sikutab seljast beeži džempri, mille alt ilmub nähtavale hall T-särk. Kaenlaalused on pisut niisked ja Ruth hingab ta lõhna sisse, sel ajal kui Alex džemprit üle pea sikutab. Mees lõhnab pesupulbri järele, puhtalt ja soojalt. „Ma võtsin ainult klaasi. Ma ei olnud kindel, kas sa tahad siia jääda.“

Alex tõmbab menüü üle laua enda ette ja hakkab seda lehitsema, uurib rääkides valikuid. „Võtame siin pudeli ja läheme siis sinu juurde? Ma ei saa väga kauaks jääda, aga ma ei pea ka kiirustama. Ta tunneb ennast oma õe seltsis mõnusasti.“

Ruth vaatab üle õla. Ta ei suuda päriselt harjuda väljaskäimisega ainult kilomeetri-paari kaugusel Alexi naisest ja magavatest lastest.

Kui nad kohtuma hakkasid, toimus kõik täiesti salaja. Juhuslik kohtumine tänaval, kiiruga lukustatud tualettruum mõnel peol, luksuslikult rahumeelne hotellituba, Ruthi kiiruga korda tehtud korter, restoran, kus neid ümbritseb võõrkeelne jutt. Aga viimasel ajal on nad endale lubanud kodu lähedal avalikes kohtades kohtumise riski, teades, et saavad kokkusaamist alati juhuslikuks nimetada.

Mõnel hommikul ärkab Ruth vapustatuna sellise käitumise lapsikusest, salatsemise räpakusest, aga iha ei juhmistanud teda sel määral, et ta ei oleks mõistnud, et sellel kõigel on põnevuse juures oma roll. Ta ei olnud kellelegi rääkinud. See ei olnud üldse tema moodi. Ta jättis teadmatusse isegi inimesed, kellele ta tavaliselt rääkis oma armuelu kõige jubedamaid üksikasju. Ta tahtis kaitsta seda, mis neil Alexiga oli. Ta ei tahtnud tavapäraseid silmapööritusi ja pealtnäha hea- tahtlikku väikest urgitsemist, ei tahtnud, ei tahtnud olla ise hea näide sellest, mida Alex valesti teeb, isegi kui sõprade kommentaarid oleksid „tema enda huvides“, ja ta ei tahtnud tõesti, et keegi võtaks hukkamõistva hoiaku selle pärast, et Alex on abielus. Ta tahtis nende külgetõmbe lummust hoida. Teiste hinnangud rikuksid kõik ära.

„Mul ei ole kodus midagi süüa.“

Alex noogutab otsustavalt. „Pudel siin, siis lähme sinu juurde. Ma ei taha sind su kokakunsti pärast.“

Hiljem lamavad nad viimase hetkeni koos voodis ja Alex hüppab rattasõidul koju läbi kohalikust supermarketist, ostab tööstuslikult toodetud võileiva viletsa asendusena kolmekäigulisele õhtusöögile, mida ta naine usub teda „Norra kliendi“ seltsis nautinud olevat.

„Kus sa täna öösel väidetavalt oled?“

„Mis vahet seal on? Ma olen siin. Räägime sinust, see on palju huvitavam.“

Ta paneb menüü käest ja, endiselt Ruthile silma vaadates, tõstab ettekandja tähelepanu võitmiseks käe. Ta tellib oranži veini. „See ei ole apelsinidest, seda nimetatakse nii värvitooni pärast. Näed?“ Ta hoiab oma klaasi küünla kohal, lastes valgusel läbi merevaigukarva vedeliku imbuda. „See tuleneb viinamarjamahla oksüdatsioonist, kui see koos kestadega käärib.“

Ruthile ei avalda vein kohe muljet. See on ühtaegu magus ja kirbe ja see kihiseb kergelt ta keelel, meenutades puuviljasalatit, mis on liiga kauaks punniläinud plastpakendisse seisma jäänud. Aga kui Alex räägib, küsib ta töö kohta, naerab, kui Ruth sama päeva rongisõidust räägib – vanem paarike oli otsustanud muidu tühjas vagunis tema lauakese taha istuda ja tema otsustav põikpäisus ei lubanud tal ümber kolida, ehkki ta vasak jalg hakkas tund aega pärast sõidu algust krampi kiskuma –, mõistab ta, et see veider kääritatud mahl mõjub hästi tema kiindumusele ja kainusele.

Alex ei suudle Ruthi enne, kui nad ise ja Alexi ratas on musta taksosse laaditud ning sõidavad lõunasse Ruthi korterisse Deptfordis. Iga kord, kui nad suudlevad, eristub Ruthi jaoks kolm faasi: uskumatus (Miks peaks see mees tahtma suudelda temataolist tüdrukut?), üha suurenev segadus (Kas see on minu või tema käsi? Kas nad on autos? Mis aasta on?) ja lõpuks puhas loomalik iha. Enne Alexit on ta haruharva lasknud endal niivõrd sügavale tunnetesse eksida. Teda ei huvita, kes neid näevad või millised võivad olla tagajärjed. Ta tahab ainult Alexit nii ruttu kui võimalik, nii raevukalt kui võimalik. Teda üllatab selle tunde jõud, iga kord kui nad kohtuvad, iga kord kui mehe huuled esimest korda tema omi puudutavad.

Ruthi juures istub Alex ta voodi serval ja tõmbab T-särki selga. Ruth lamab voodis, rahuldatuna, niiske lina jalgade vahel keerdus.

„Millal ma sind järgmine kord näen?“ Ta libistab sõrme piki Alexi teksade serva püksirihma kohal, seal, kus paistab bokserite kumm.

Alex ohkab ja heidab Ruthi kõrvale padjale pikali, ta käsi on Ruthi põsel, ta imab endasse Ruthi näo kõiki detaile. „Ma jätan Sara maha,“ teatab ta asjalikult. „See ei toimi enam. Ma pean ta maha jätma.“

Ta pole seda kunagi varem öelnud. Ruth jääb liikumatuks, hoiab hinge kinni, püüab nende vahel tardunud õhku mitte liikuma panna.

„Kas sa võtad mu siis endale?“ küsib Alex.

Ruth põimib sõrmed lokkidesse mehe pealael, tõstab oma näo tema oma kõrvale ja hammustab õrnalt ta vasakut kõrvalesta, nihutab oma huuled siis pisut madalamale. „Jah,“ sosistab ta mehele kõrva. „Jah.“