Naisteka uue taskuhäälingu eestvedaja Laura Kurs: ma pole endale ligi lasknud mõtet, et minust ei sõltu midagi
„Nii kaugele, kui mu mälestused ulatuvad, on minu jaoks alati olnud olulised läbipaistvus ja võrdsus, kaastunne ja mõistmine,“ ütleb kaks nädalat tagasi Naistekas alanud taskuhäälingusaate „Kust, sa lilleke, siia said?“ eestvedaja Laura Kurs.
Laura, saame lähemalt tuttavaks. Oled enda kohta öelnud, et oled justkui hunt kriimsilm ja tegutsed mitmel rindel. Millised need rinded on?
Võin end selles mõttes tõesti õnnelikuks inimeseks pidada, sest olen käe valgeks saanud väga mitmes erinevas valdkonnas. Olen olnud tegev nii moe- ja iluilmas, meelelahutuses, tehnoloogias kui ka poliitikas, keskendumine on küll alati olnud avalikel suhetel. Täna tegelen peaasjalikult nõustamise ja juhendamisega. Annan PR-nõu sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, loen kommunikatsioonikursust Eesti kunstiakadeemias, juhin ERKI Moeshow avalikke suhteid ja nõustan ka erakliente, kui jaksu üle jääb.
Meie ümber on palju neid, kes on maailmas toimuva vastu näiliselt ükskõiksed või keeravad pea ära ja mõtlevad „Mis nüüd mina siin...“. Sina, Laura, selline ei ole. Räägi lähemalt, miks.
Nii kaugele, kui mu mälestused ulatuvad, on minu jaoks alati olnud olulised läbipaistvus ja võrdsus, kaastunne ja mõistmine. Et kellelegi liiga ei tehtaks ega ebaõiglaselt käitutaks, minu endaga kaasa arvatud. Selline mõnes mõttes hulljulge olen ma ka terve elu olnud. Alati valmis nõrgemaid kaitsma, ka siis, kui see minu enda jaoks ehk isegi ebasoodne on.
Mind pole kunagi kannustanud populaarsus, vaid see, et suudaksime aktsepteerida inimeseks olemise eri viise ja mitte teha liiga kellelegi selle pinnalt, kuidas mina arvan, et keegi maailmas olema peaks. Oma otsekoheste väljaütlemiste tõttu võin aeg-ajalt ebapopulaarne olla, aga ma ei karda seda, sest tean, mille eest ja miks ma seisan.
Tänaseks olen küll selgeks õppinud, et võitlusi tuleb osata valida. Teinekord on nii töö- kui ka muudes suhetes vaja järeleandmisi teha, et sinu jaoks kõige olulisemad teemad vajalikku tähelepanu saaksid. Ja niisamuti tuleb osata ennast hoida, mis mul küll pigem halvasti välja tuleb. Aga jah, see lootusrikas idealististist maailmapäästja elab minus kindlasti.
Ma ei ole endale ligi lasknud mõtet, et minust ei sõltu midagi. Teinekord tekib küll suur lootusetuse tunne, kui vaadata, mis ümberringi toimub, kuid siis tuletan meelde kuskilt kuuldud sõnu, et need, kelle eesmärk on meid ära kasutada, suurendavad oma haaret vaid juhul, kui ei tunne vastupanu. Meie ümber on palju head, aga ka palju halba, mida ma ei pea subjektiivseks halvaks, vaid sõna otseses mõttes ohtlikuks, ning see innustabki mind olema sotsiaalselt ärkvel, tähelepanelik ja kriitiline.
Mille pärast sa enim südant valutad?
Kust ma alustama peaksin? (naerab – toim) Praegu muretsen võib-olla kõige rohkem meie oskuse pärast meile esitatavat teavet tarbida. Rahuajal me sellele ehk nii väga ei keskenduks, ajaksime informatsiooni töötlemisoskuse ja huvi mugavalt haridustaseme ja inimeste erineva tähelepanujaotuse kaela. Täna on see aga teravalt esil, sest sellesama tähelepanu nimel võideldakse mitmel rindel väga erineval moel. Kui me pole varem olnud huvitunud päriselt sisusse süüvimisest, on neil, kes soovivad meid tugevalt mingis suunas mõtlema sundida, väga kerge seda teha.
Meediakirjaoskust – aga mitte ainult meedia puhul – pean väga oluliseks: kes ja milliseid andmeid meile esitab, kust need andmed pärinevad, kes ja mil moel on neid andmeid kogunud, kes on konkreetsete andmete kogumist toetanud, kui läbipaistev uurimisprotsess üldiselt on, kas andmete esitamine on ideoloogiliselt laetud jne.
Viimasel ajal püüan mind Instagramis jälgivate sõprade ja tuttavate tähelepanu suunata sellistele pealtnäha ultraliberaalsetele uudislehtedele, mis seisavad justkui väga väärtuspõhise maailmakorra ja vähemusgruppide õiguste eest, kuid süvenedes ilmneb, et kõik nende kajastused jõuavad süüdlast otsides lääneni. Eriti tähelepanelik lugeja näeb, et sinna väärtuspõhisusse peidetud sotsialismi on tegelikult maetud kommunismi jäänused ja selle udu seest paistavad veel omakorda Venemaa sarved. Pärast mõningast uurimist ilmneb ka see, kuhu need lehed registreeritud on ja kes neid rahastab. Üllatusi siin paraku ei ole.
Lisaks on mulle väga vastumeelne viimastel aastatel sotsiaalmeedias kerkinud trend, mis näeb ette, milline on ideaalne naine, mees, laps jne. Mind sügavalt häirib, kui inimestele kirjutatakse ette, millised nad peavad olema, et olla väärtuslikud. Selle asemel et püüda meid mingitesse kastidesse suruda, peaksime õppima erisugust eneseväljendust hoopis õigesti toetama ja hindama. Millises maailmas elaksime, kui keegi ei tunneks end üksi äärealal lonkimas? Kui meie ümber oleks vähem neid, kes tunnevad, et nad ei ole „õiged“, ja rohkem neid, kes teavad, et nad kuuluvad just nimelt seetõttu, et nad on – milline oleks see maailm meie ümber siis? Ma tahaksin uskuda, et lahkem.
„Selle asemel et püüda meid mingitesse kastidesse suruda, peaksime õppima erisugust eneseväljendust hoopis õigesti toetama ja hindama.“
Ja kuna minu supervõime on olla superkaastundlik, siis valutan väga südant ka loomade pärast. Nii nende pärast, kes kannatavad massfarmides, kui ka nende pärast, kes upuvad arktilistes meredes. Vähem tahaksin eri teemade puhul tegeleda süüdlaste otsimisega. Tahaksin keskenduda üheskoos leitavatele lahendustele ja et suudaksime seejuures olla ka enda suhtes nii nõudlikud kui heasoovlikud. Aus, kuid südamlik sisekõne on oluline.
Mõni nädal tagasi lennutas nõunikutöö sind sõja keskele Ukrainasse. Milliste tunnetega sealt naasid?
Naasin suure kurbusega. Süda murdus ukrainlaste pärast, kes peavad suutma end lootusrikka ja tugevana hoida täiesti südantlõhestavates oludes. Ma ausalt ei tea, kust nad selle vaimse jõu võtavad, et iga päev eri rinnetel oma riigi eest seista. Ühtlasi hakkas mul veel rohkem piinlik nende pärast, kes Ukraina toetamist oluliseks ei pea. Soovitan sellistel inimestel ise Ukrainasse reisida.
„Vaatasin neid väikeseid rahvarõivais lapsi ja mõtlesin, mis maailmas me küll elame, et oleme võimelised ühele pisikesele inimesele ja peredele nõnda palju valu tekitama.“
Meie käisime Eesti abiga üles ehitatud lasteaia lisaosa avamisel ja kõige raskem oli vaadata pisikeste Ukraina laste esinemist. Samasuguseid süütuid lapsekesi on tuhandete kaupa Venemaale deporteeritud. Ma arvan, et keegi meist ei oska ette kujutada valu, mis kaasneb sellega, kui sinu laps sõna otseses mõttes röövitakse, pannakse talle uus nimi, määratakse uus pass ja saadetakse seejärel kuskile Venemaa peale. Nii ma siis vaatasin neid väikeseid rahvarõivais lapsi ja mõtlesin, mis maailmas me küll elame, et oleme võimelised ühele pisikesele inimesele ja peredele nõnda palju valu tekitama.
Tõenäoliselt peitub eelnimetatus ka põhjus, miks alustasid Naistekas oma esimest taskuhäälingusaadet „Kust, sa lilleke, siia said?“. Millist sõnumit soovid sellega edasi anda?
Me kõik vist püüame elu jooksul jälile jõuda sellele, mis rolli me siia maa peale täitma oleme tulnud ja mis on see, mis meist igaühel tõeliselt hästi välja tuleb. Olen vaikselt hakanud uskuma, et minu tugevus peitub minu hääles.
Olen lapsest saadik laulnud, aga kuna minus pole kunagi olnud ambitsiooni päriselt lauljaks saada ja eneseväljendusena on see minu jaoks olnud mitmel põhjusel keeruline, on mul hea meel, et olen oma tugevuse avastanud hoopis sõnades. Kõnel on ju võime maailma muuta ja ma arvan, et mingis mõttes seda eesmärki see taskuhääling täidabki. Kutsuda inimesi üheskoos mõtlema ka siis, kui me mõtleme erinevalt, ning tehes seda hoitult ja avatult. Ehk ma tõesti loodan saatega „Kust sa, lilleke, siia said?“ mõjutada mingit üldist diskussioonipidamise kultuuri, milles ei tehta üksteist maha, vaid nähakse nendes vestlustes põnevat võimalust midagi uut õppida.
Millised külalised eelseisval hooajal sinu vastas istet võtavad?
Saatesse tulevad külla väga eripalgelised inimesed. Minu jaoks on väga oluline vestelda nendega, kes on oma professionaalse elu pühendanud teatud teemade uurimisele. Soovin kuulajateni tuua inimesed, kes omavad andmeid, mõistavad neid ja oskavad nendega ümber käia. Kes tunnevad teooriaid ja oskavad näha nende ilmnemist meie igapäevaelus. Ehk uurijad ja teadlased ning kindlasti tuleb ka ports kogemuslugusid, mis meie maailma tohutut värvikirevust illustreerida aitavad. Minu eesmärk on saate kuulajat ärgitada mõtlema n-ö kõrgemale ja kaugemale ning samal ajal tuleb valmis olla ka selleks, et osa meie seisukohti võib saada ümber lükatud või kahtluse alla seatud. Aga kaitsesse minemise asemel soovitan püüda seda, mida saatekülalised ja ka mina ise esitleme, enda ümber märkama hakata.
Püüad ärgitada nii ennast kui ka teisi pidama võimalikuks seda, mis ei tundu iseenesestmõistetav. Mis sind enim sütitab ja motiveerib?
Mind tõepoolest sütitab soov enam teada ja enam mõista. See ei ole muidugi alati kerge, sest teadmiste pagasiga kaasneb vastutus, millega on tihtilugu raske ümber käia. Olen tähele pannud, et mingi osa inimesi, kellele meeldib vaikselt oma mugavustes eksisteerida, peab selliseid sotsiaalselt ärkvel olevaid veidi tüütuks ega taha mõista, et teatud muutused, mida need jonnakad ja julged inimesed taga ajavad, on väga vajalikud.
Tean, et armastad küsida ja otsid vastuseid. Millised on su viimase aja suurimad avastused või teemad, mis sind süvitsi paeluvad?
Ma arvan, et kõik mulle olulised teemad saavad tegelikult saates kõlama. Seetõttu olen ka iga osa ettevalmistades niivõrd põnevil!
Ise olen aga viimasel ajal olnud peaasjalikult hõivatud iseendaga. Viimased paar aastat on toonud mulle enda kohta teatud avastusi, milles nüüd kui mingites lõpmatutes sügavustes suplen. Ehk teatud mõttes taastutvun iseendaga ja loon nii ka uueks maailma enda ümber. See on huvitav protsess, milles on palju leina, aga ka avastamisrõõmu. Olen võtnud palju aega üksiolemiseks, püüdnud mõista, milliseid suhteid hoida ja millistel minna lasta, näinud vaeva oma sisekõne kallal, et see oleks ka enda suhtes toetavam, proovinud saada selgust, kes see päris mina täpselt üldse on ja mõistnud et palju sellest, millisena end esitleme, on hoopis ellujäämistaktika.
Üha enam õpin väljendama oma vajadusi ja seadma oma piire. See loob ühtlasi kiirelt selguse, kes on valmis ka sinusse ja teievahelisse suhtesse investeerima ning kes on olemas vaid elu ilusatel hetkedel või siis, kui endal vaja. Ülemäära kerge see kõik ei ole, aga vajalik kindlasti.
Oled öelnud, et naised peavad ikka veel oma sõna, teo ja olemise väärtust kuidagi eriliselt tõestama. Kui palju sa seda ise tundnud oled ja millistes olukordades?
Väikese blondi naisena tunnen seda oma tänases valdkonnas pea igal teisel sammul. Näiteks pöördutakse teatud puhkudel endiselt minu kui „tüdruku“ poole ja ma arvan, et see ei ole õige viis, kuidas 30-ndate keskpaika jõudvat naisterahvast kõnetada.
„Näiteks pöördutakse teatud puhkudel endiselt minu kui „tüdruku“ poole ja ma arvan, et see ei ole õige viis, kuidas 30-ndate keskpaika jõudvat naisterahvast kõnetada. “
Eriti kui tegemist on professionaalse keskkonnaga, sest paraku kannab selline pöördumine endas siiski teise inimese madaldamise eesmärki. Niisamuti on pea ilmvõimatu, et enda eest hoolitseva inimesena (loe: naisena) võiksid minu ideed seista pinnasel, mis tõepoolest kannab. Samas ei pea ma õigeks enese seksualiseerimist töökeskkonnas. Mul on kurb näha, et mingil määral seda siiski veel tehakse. Minu silmis on see karuteene jõupingutustele, mille eesmärk on vabastada naised positsioonist, mis asetab nende väärtuslikkuse vastavusse mingite absurdsete ilunõuetega. Ja rõhutan, et siinkohal ei pea ma silmas enese hästi tundmist, vaid teadlikku käitumisviisi.
