„Minu elukaaslane ja tema ema ei ole kunagi just eriti lähedased olnud. Vahepeal oli isegi periood, kus nad ei suhelnud kuude kaupa. See ei ole tore, aga ausalt öeldes oli see kindlasti parem, kui see, mis nüüd toimub, kui me saime oma esimese ühise lapse. Beebi on hetkel pooleaastane. Peale lapse sündi hakkas mu mees oma emaga väga tihedalt läbi käima. Alguses rõõmustasin - ikka on ju kurb, kui peresidemed on haprad.

Aga mida aeg edasi, seda nõutumaks ma muutun. Nimelt tähendab tihedam läbisaamine hoopis seda, et mu mees ei usalda minu otsuseid beebi suhtes, mida teen lähtuvalt oma sisetundest. Arvan näiteks, et kui laps nutab, siis ta vajab minu lähedust ja ma keeldun katsetamast seda vanakooli meetodit kus tuleb laps üksinda jätta, küll ta siis rahuneb. Kuid just sellistest meetoditest on mu mehe ema talle rääkinud ja kui mina keeldun neid kasutamast, saab mu mees pahaseks ja on juba õhku visanud lauseid stiilis „mida sina ka tead, sa oled ju alles esmakordne ema“.