„Mis te ometi arvate, et võite mind muljuda ja kakkuda nagu tahate, ma olen ikkagi õrna ihuga naisterahvas!“

Katkend Sirje Salu raamatust „Prouad. Lustilised seiklused jätkuvad.“

Ühel päeval helistas Helle ning teatas õhinal: „Kas tead, mul on suveks plaanid tehtud. See suvi tuleb nüüd super äge. Vivian rääkis, et nemad käivad igal aastal joogalaagris, tema mees on üks korraldajatest ja kõnelejatest ja Silvia käib alati seal. Lähme ka!“

***

Õhtu saabudes seadis Helle sammud massaažitelgi poole. Sõbrannad saatsid teda pilkudega, sest keegi teine ei olnud veel midagi valinud.

„Miks sa talle just seda Tai massaaži soovitasid?“ küsis Viive Silvia käest.

„Mõtlesin, et tal seda liha ju küll, et seda võib tugevamalt mudida, ei juhtu temaga midagi, paneb vere käima ja viib mürgid kehast välja. Ootame teda siinsamas, ega esialgu üle poole tunni tehta,“ pakkus Silvia välja.

Sõbrannad sättisid ennast murule telgi kõrval ning jälgisid rahvast. Aga kui telgist hakkas kostma ähkimine ja oiged, siis otsustas Silvia minna asja uurima. Ta astus sisse just sel hetkel, kui Helle oli lauale istuma tõusnud ning õiendas ärritunult massööriga: „Mis te ometi arvate, et võite mind muljuda ja kakkuda nagu tahate, ma olen ikkagi õrna ihuga naisterahvas ja ei taha, et mulle sinised laigud kehale tulevad. Mina siia enam hetkekski ei jää ja teie teeneid ma enam ei vaja.“ Helle punane ja õhetav nägu rääkis enese eest, ju see massöör oli siis asja liiga tõsiselt võtnud, nüüd seisis ta kohmetunult massaažilaua kõrval ega osanud midagi öelda. Helle aga kargas sealt maha nagu noor tütarlaps ning tuhises telgist välja. Sõbrannad vaatasid ehmunult üles.

„Mis sinuga seal siis tehti,“ küsis Viive muiates, kes ilmselt teadis, mis see Tai massaaž on.

„Sinna ma enam kunagi oma jalga ei tõsta, mõtleks, ta hakkas mind kõigepealt näpistama ja siis võttis mu jala ja hakkas seda painutama, jube valus oli, ma kargasin sealt kohe maha ja minema,“ turtsus Helle pahaselt. „Vot Ahti massaaž oli midagi muud, kust mina pidin teadma, et ka selliseid hulle massööre olemas on. Lähme sööma, mul see roheline pudru on juba ammu ära seedinud.“

Õhtusöögiks oli mingi juurviljapada, tundus lõhnav ja ahvatlev, igaks juhuks haarati aga ka ohtralt leiba juurde, sest kogemus eelmisest toidukorrast oli meeles, see oli tõesti kasinaks jäänud. Toit oli maitsev, kuigi Helle porises, et mis toit see paljad juurikad ka on. Ka oli võimalus võtta juurde rohelist toorest salatit, mida Liina, Kaisa ja Silvia ohtrasti oma toidu peale kuhjasid. Helle aga vaatas asjale hoopiski viltu ning Siiri ja Viive loobusid samuti.

Öö möödus kõigil kuidagi ärevalt, sest ruumi oli siginenud palju sääski, kes hommikul kella nelja paiku hakkasid pea ümber pirisema. Pool viis aga kõmises juba trumm ning hakkasid kostma sammud ja hääled. Meeri oli ammu ärkvel ning kiirustas riideid selga ajama, hea, et ta oli ikkagi põlvpüksid ostnud ning tuulejakk oli ka asja eest. Helle oigas ja katsus oma näpistatud ihu.

„No kuulge, mina küll kuskile ei lähe, mingu kes tahab, ma pole elu sees nii vara tõusnud, selline režiim mulle ei sobi,“ ning Helle plaanis uuesti pikali visata.

„Kuule,“ võttis Viive sõna, „kas sa ei arva, et on veidi imelik tulla laagrisse ja siis põõnata siin poole päevani, nii et marss, jalad alla ja lähme!“ Puhkides ja ohkides ajas Helle ennast püsti.