„Kuidas vaadata. Minu arust oleks äärmiselt tüütu, kui vanaduses tahad elu ja rahu nautida, raamatuid lugeda, telekat vaadata, muusikat kuulata ja siis tulevad oma lapsed trobikond kisavate lastelastega. Vabandust väga, see oleks minu isiklik õudusunenägu.

Kui ilma lasteta nii õnnetu ja üksik ollakse ja ühtegi hobi, lähedast pole suudetud elu jooksul laste kõrvalt tekitada, siis see on juba isiklik traagika. Pole vaja seda kogemust kõigile omistada. Tänapäeva noortel on vanaduses selline hulk põnevat tehnikat, et neid olemata lapsi nad taga ei nuta.

Ja lapsi mitte saades ei pea kunagi kartma, et nad haigestuks või et ma peaks neid matma kui nendega midagi juhtub ja selle leinaga ülejäänud elu elama. Ei pea neid piinlemas nägema kunagi. Vanaduses oleks mul süda rahul, et minu tõttu pole keegi kannatamas ja ei pea muretsema, mis lastest saab peale minu lahkumist. See on ülim rahu seda teada. Laste mittesaamisel on tohutult palju plusse, mida tihti unustatakse. Eks seda ei taheta tunnistada, aga nii on. Palju muret ja kurbust võib vähem olla.“