„Millegipärast kujutatakse ette, et elu on üks pidev tingel-tangel, iga päev on kohutavalt põnev, kaaslane kannab sind kätel ja kallab üle hinnaliste kingitustega jms muinasjutulist. Eluvõõrad unelmad ja nii võibki seda õiget printsi valgel hobusel või printsessi klaaskapis otsima jääda. Lõpuks ikka pika ninaga jäädes, kogu maailma peale kibestununa üksiku tigedikuna vananedes.
Tegelik argipäev nii roosiline pole, hommikul tööle, õhtul koju, perele süüa, laste kantseldamine, loomade talitamine, veeringute lugemine, rehkendades kuidas veel üks päev üle elada ja nii päevast päeva. Suhteliselt rutiinne, võiks isegi öelda, et üksluine ja igav on reaalne elu. Aga seda enam pakuvad kirsina tordil rõõmu üksikud helgemad hetked, mida aeg-ajalt endale lubada saadakse.
Selles mõttes ei ole mõtet oma igavlemist kaaslase süüks arvata, selline ongi reaalsus, mida „lumehelbekestele“ selgitatud pole. Aga seda rutiini on kergem taluda, kui oled enam-vähem normaalse kaaslase kõrvale leidnud, jagatud mured on ikkagi poole väiksemad, nagu öeldakse ja millele võin omalt poolt julgelt alla kirjutada.“
