Käes on karulauguaeg! Ekspert õpetab: kindel tunnus karulaugu eristamiseks on talle omane tugev küüslaugulõhn

Karulauk (Allium ursinum) on üks esimesi kevadekuulutajaid, kes oma vitamiinidest pungil rohelusega eestlaste toidulaual armastatud lemmikuks on saanud. Mida pead aga enne metsa minemist teadma?

Eesti Loodusmuuseumi eksperdid ütlevad, et kõige tähtsam on korjates kindel olla, et tegemist on tõepoolest karulauguga. Kõige sagedasem taim, millega teda segamini aetakse, on harilik siniliilia ehk tsilla (Scilla siberica), aga ka piibeleht ehk maikelluke ja harilik sügislill. „Piibeleht on väga mürgine taim – mürgine on isegi vaasivesi, kus maikellukese kimpu hoitud,“ hoiatab Eesti Loodusmuuseumi botaanik Jana-Maria Habicht. Nii et selle taime söömine lõppeb tõenäoliselt väga tõsise mürgistuse või isegi surmaga. Sügislill on samuti eluohtlikult mürgine - kui süüa sügislille lehti või sibulat, siis haiglast ei pääse.

 Noored karulaugu ja tsilla taimed on üsna sarnased, kasvades aga muutuvad karulaugu lehed keskosast veidi laiemaks (mistõttu nad meenutavadki natuke piibelehte ja sügislille). Ka paljud teised vast tärganud lilled võivad esialgu välimuselt karulauku meenutada. „Üsna kindel tunnus karulaugu eristamiseks on aga talle omane tugev küüslaugulõhn. Niisiis tasuks karulauku korjata ainult siis, kui oled veendunud, et tegemist on just selle taimega,“ ütleb Habicht. Kui sa aga pole taime liigis kindel, siis jäta korjamata! Meeles tasub hoida ka seda, et ka karulauk, rahvapäraselt metsküüslauk, võib tundlikuma organismiga inimesel tekitada liigse söömise järel seedehäireid, nagu kõhuvalu, iiveldus, oksendamine.

Karulauk kuulub Eestis III kaitsekategooria liikide hulka, mis tähendab, et loodusest võib karulauku enda tarbeks ja mõistlikus koguses korjata, kuid müümine on rangelt keelatud. Need reeglid on paigas selleks, et liigi levik ja arvukus ohtu ei satuks. Niisiis korja ühelt taimelt vaid paar lehte, kindlasti ära korja ära taimelt kõiki lehti! Korjates vaata ka, kuhu astud – tallamine on samuti taimedele ohuks.

Karulauku on peetud aastasadu ravimtaimeks ning seda kasvatati juba kloostriaedades. 12. sajandil soovitas taimetargast nunn Hildegard Bingenist karulauku kasutada nii seedehäirete puhul kui ka verepuhastuseks. Metsküüslauk on antibakteriaalsete omadustega, samuti on selles väga palju vitamiine ja mineraalaineid.

Karulauku on hea kasutada salatites ning söödavad on kõik taimeosad, tarvitada võib nii toorelt kui marineeritud kujul, kuumades roogades ning pirukate küpsetamisel.

 Eesti Loodusmuuseumi direktori Heidi Jõksi lemmik karulaugupesto:

Vaja läheb:

100 g karulauku, 50 g seedermänniseemneid, 5 sl oliiviõli, 50 g laabijuustu (riivitud), maitse järgi soola-pipart

Valmistamine: pese ja haki karulauk, pane koos seemnete ja õliga köögikombaini või püreesta mikseriga. Kõige lõpus lisa riivitud juust ja maitseained. Naudi röstleivaga!