Häiritud naine: minul pole seda raha, et nende hindade juures veel jootraha ka jätta! Aga sõbrannad vaatavad imelikult...

Naistekale kirjutas kahekümnendate keskpaigas olev naine, kes sai hiljuti väljas söömas käies kummaliste pilkude osaliseks. Ja seda oma sõbrannade käest.

„Käisin veidi aega tagasi nelja sõbrannaga lõunal. Kaubanduskeskuses ühes hubases söögikohas. Veetsime mõnusalt aega, jutustasime, istusime seal paar tundi. Meil on alati kombeks, et arved maksame eraldi. Kui jõudiski see aeg kätte, hakkasid kõik rahakottides tuulama ja münte otsima, kaks tükki jätsid ka 5-eurose jootrahaks.

Mina ei jätnud midagi. Ja see ei jäänud märkamata. „Kas sa ei jätagi tippi? Aga nii on ebaviisakas ju.“ „Mis sul on kahest-kolmest eurost kahju või?“ Ei jätnud ka teine jonni. Ma ei vastanud midagi, tõusime püsti, kallistasime ja läksime oma teed. Aga mul oli terveks õhtuks kehv tunne. Kõigist neist sõbrannadest olen mina kõige kehvemal järjel (ja nad teavad seda!) Seega juba see lõunasöök oli minu rahakoti jaoks kulukas ning tõesti, kui mul on valida, kas need paar-kolm eurot kulutada toidupoes kasvõi paki makaronide ning leiva peale, või jätta need lihtsalt söögikohas lauale, siis mina valin selle esimese variandi. Sest mul ei ole muud valikut.

Ja tegu oli ka lõunasöögiga! Me ei olnud kellegi sünnipäeva tähistamas kuskil väga uhkes restoranis, seal on jootraha jätmine juba teine asi. Lisaks on jootraha jätmine vabatahtlik. Jah, see on kena žest, aga see pole minu jaoks selline tegevus, et igakord pean tegema. Teen siis, kui saan. Ja mis seal salata, enamasti ei saa. Jube vastik tunne jäi sisse. Mu sõbrannad ei ole ka mingid rikkurid ega muidu ülbed inimesed, aga see suhtumine... Oli minu meelest ikka väga kohatu.“