Anna Hints: me sünnime naise kehasse, aga siia on juba häbi sisse kirjutatud

Anna Hints rääkis eilses saates „Laser“, kuidas ta pärast vägistamistraumat on tervendanud end häbiloitsu, kloostri ja hääleleidmise abil

Üle maailma naised pöörduvad Sinu poole küsimusega, et kuidas leida oma naiselik vägi. Sa oled nagu dr Nigul „Keskea rõõmudest“. Mida siis inimesed küsivad Sult tegelikult?

Mõni lihtsalt kallistab mind. Lihtsalt nutab, naerab, ei ole ainult mehed, ei ole ainult naised. Inimestel on nii suur vajadus ja puudujääk sellisest ruumist, kus päriselt rääkida ära enda lugu. Ja päriselt lasta välja enda hääl ja tunda, et sa ei ole üksinda.

Neile, kes ei ole veel „Savusanna sõsaraid“ näinud, siis film käib Lõuna-Eestis saunas sõsarkonnaga, kus avameelselt räägitakse naise kehast ja ühiskondlikest tabudest seoses kehadega. Üks filmi sügavamaid kohti on see, kui Anna jagab filmis oma lugu, kus ta noore tüdrukuna hääletas auto peale, mille juht ta metsas vägistas.

Räägime vägistamisest.

Nüüd nagu justkui ühiskonnas räägitakse rohkem sellistest asjadest. Aga teisipidi, ma olen kogenud seda, et Anna, kas sa saaksid tulla ja rääkida enda vägistuslugu, aga noh, pehmendada natuke… Et mitte inimesi päris nutma ajada, vaid kuidagi niimoodi meeldivalt sellest rääkida.

Selles vägistuses ei olnud mitte midagi meeldivat. Selline lähenemine näitab minu meelest ühiskonna tervist - kas me oleme valmis kuulama ära see ebameeldiv lugu.

Võib olla me ei ole päris täiskasvanuks saanud veel.

Kindlasti ei ole. Aga võib olla tuleb endale ka natukene armu anda. Paljudes teistes riikides, kus me filmiga käime, neil ei ole sellist ajaloolist taaka, mis meil.

Neil ei olnud kommunismi.

Neil ei olnud okupatsiooni. Neil ei olnud seda toimetuleku mehhanismi, et ole kuss, ära näita välja, mis sa mõtled, ära räägi, sest noh, võibki juhtuda, et sind saadetakse Siberisse. Mul on tunne, et üks asi, millega meil on vaja tegeleda, on see selline kollektiivne alaväärsustunne, kus me peame ennast vähem tähtsaks. Kus me ei julgegi välja öelda, mida me mõtleme.

Sa oled sündinud 1982. aastal ehk sügaval nõukogude ajal. Siis oli laste kasvatamine, emaks ja naiseks olemine oli nii teistmoodi. Kohati tundub, et see Nõukogude aeg oli nii karm, et tõmbas nõukogude naised täiesti sodiks. Nad ei osanud enam mitte midagi olla ega arvata. Kas see võib olla üks nendest põhjustest, miks meie emad, kes on tõesti kasvanud nõukogude ajal, ei ole osanud kuidagi edasi õpetada, kuidas olla enesekindel naine?

Kindlasti see nõukogude okupatsioon on jätnud suure jälje. Mitte ainult meie emadele, vaid ka vanaemadele. Nad kasvasid selles ajas, kus ellujäämiseks pididki olema ühesugune ja mitte silma paistma. Mitte liiga palju oma häält tegema. Nõukogude süsteemis räägiti, et naised on eesrindlikud ja võrdsed õigused…

Tohutu segadus ju naisteks olemise sõnumitega…

Just. Hästi suur segadus. Kui ma mõtlen kasvõi seda enda kogemust, vägistamise lugu, siis vanaema ju heast tahtest arvab, et ta teeb mulle kõige paremat, kui ütleb, et ära jumala eest politseisse minna. Sest tema okupatsiooni ajal ikkagi elas selles teadmises, et kui sa lähed ja annad ülesse sinuga toimetatud seksuaalse vägivalla, siis sa saad häbimärgistatud.

Sa sattusid hääletades vanamehe auto peale, kes Su vägistas. Kui see sinuga juhtus, mida Sa tegid üldse? Kuhu pöördusid?

Mitte kuhugi alguses. Mingil hetkel jagasin oma emale ja siis ta ei uskunud seda. Aastaid hiljem kui hakkasin endaga tegelema ja igasugu teraapiates käima, olin siis 18, siis mitte üks psühholoog ei öelnud, et tegelikult sa võiksid praegu minna üles anda selle inimese ja rääkida, mis sinuga on juhtunud alaealisena.

Kui sa oled täisealiseks saanud, siis kümme aastat on aega üles anda see lugu.

Mina jõudsin politseisse küll ühel hetkel, aga palju hiljem. See oli seotud minu paranemise retkega kloostrisse. Ma hakkasin väga selgelt nägema, kuidas mu sees on hästi palju viha ja valu. Kuidas ma olen kuri. Ja kui see viha minusse jääb, siis ma lihtsalt annan seda edasi oma tütrele.

Siis ma läksin politseisse. Ma tundsin, et mul on endal vaja seda teha. Sain aru, et tõenäoliselt ei saa seda inimest enam vastutusele võtta, aga vähemalt ei ole ma üks mahavaikitud lugu. Vähemalt see lugu on kuskil kirjas, et niimoodi on juhtunud ühe alaealise tüdrukuga.

Mis juhtub siis, kui kui sa räägid ära enda loo ilma ilustamata?

Saad oma väe tagasi. Võtad omaks kõik selle, et jah, see on minuga juhtunud. Oled kohal enda valu ja enda vihaga, enda häbi ja enda kõikide tunnetega.

Aga Sul ei olnud sellist tunnet, mis ma nüüd siis räägin aastaid hiljem. Või noh, ma olen ikka tugev naine, lepin sellega ja lähme edasi.

Ei, mul on selline tunne ja kogemus „Savvusanna sõsarate“ filmist, et kõik need lood jäävad meiega kaasa. Kanname neid kaasas inimestena soost olenemata. Me oleme nagu mälu muuseumid. Kõik, mis me oleme kogenud, jääb meie kehasse kuidagi alles ja võib olla me tihti ei saa isegi aru, kuidas see kogetu mõjutab meie otsuseid.

Kunagi ei ole hilja saada kontakti enda looga. Lihtsalt väga, väga palju hiljem võib tulla väga suur leina tunne. See tunne, et et sa oled iseenda mingit osa alla surunud.

Raisanud midagi.

Raisanud iseendast või enda elu.

Lood, mis on Sinu endaga juhtunud - vägistamine, söömishäire - on juhtinud Sind kehadega ja iseendaks olemisega sügavamalt tegelema.

Juba sellest hetkest, kui sünnib naise kehaga tüdruk siia ilma, siis naised on mulle jaganud juba kõiksugu ootusi sellele naise rollile. Minu jaoks on see väga huvitav, kuidas nende esimene mõte, kui nad nägid oma naissoost sündinud beebit, oli üle tšekata, kas ta on ikkagi ilus! Milline ta välimus on?

Et midagi selles osas muuta, on vaja kõigepealt aru saada, kuidas ma mõtlen, kuidas ma maailma vaatlen. Naised on öelnud, et nad on seda filmi vaadates saanud teadlikuks iseenda hindavast pilgust.

See film on üles võetud nii, et naised ei ole seal seksualiseeritud ja objektistatud. See on avanud väga paljude silmi, et niimoodi saab kehasid vaadelda, et nad lihtsalt ongi kehad. Mitte ei vaata seda kui suur on peenis või rinnad.

Ma alati mõtlen, et kellelegi on see hästi kasulik kui me oleme iseendaga rahulolematud. Et me pidevalt peame sellist hinnangulist sisekõnet endaga, oleme kurjad enda vastu. Kui rohkem inimesi lepib endaga ära, siis mingi seltskond jääb palju vaesemaks.

Tegelikult me kõik oleme täiesti unikaalsed. Unikaalsus on see, mis ongi just huvitav.

Sotsiaalmeedia väga palju õpetab seda, et tuleb olla kellegi moodi. Kõigil on ühtemoodi filter peal, ühesugused huuled vms.

Alates meie koolidest me kasvatame lapsi nii, et nad ei või öelda rumalaid küsimusi. Ma ei tea, kas sul oli ka nii, et öeldi, et küsi, aga ära küsi rumalat küsimust?

Parem oleks targemini küsida. Ma teen seda terve elu. Püüan küsida tarkasid küsimusi.

Just! Aga kust see tuleb? Vastupidi! Julge küsida kõike! Aga me kardame ebaõnnestuda ega julge suudki lahti teha. Võib-olla see on seotud piisavusega.

Kui ma seal kloostris 26 päeva tervenemas olin, siis seal oli selline meditatsioon, et 26 päeva tuli olla vaikimisi. Ma ei saanud midagi rääkida, ma ei saanud kirjutada, ma ei saanud lugeda ja siis ühel hetkel ma nägin iseenda sees, kuidas ma võrdlen ennast kõikide teistega. Kuidas ma küsin seda sama küsimust: Kas ma olen piisav? Kas ma olen okei? Kas ma nüüd sobitun, kui ma võtan kaalust alla? Kas ma nüüd sobitun, kui ma võtan kaalus juurde?

Selle taga on selline mõtlemise muster, mis on täiesti haiglane ja mis on nii levinud ühiskonnas. Nagu mingi kollektiivne vaimuhaigus. Meie vaim on haige, sest me pidevalt võrdleme ennast teiste inimestega ja küsime: kas ma olen piisav?

Kas ma olen piisavalt edukas?

Kuni me oleme selles lõksus, siis tegelikult me ei ole vabad.

Meil tegelikult puudub korrektne sõnavara, kuidas õpetada kehaosade nimesid. Kuidas naistel oleks sobilik öelda?

Kõige parem on v**t.

Imelik öelda tütrele, et mine pese oma v**t puhtaks.

Minu jaoks palju võõram sõna on häbe või häbü, sest see on otseselt häbiga seotud. Me sünnime naise kehasse, aga siia on juba häbi sisse kirjutatud. (Näitab nabast alla poole) Seal on see häbi, onju, mine pese see häbi ära!

Seda häbi on meeletult palju. Meil oleks vaja teha häbi mahapesemise talgud. Tuleme kokku, igaüks leiab mingi hea sauna, oma sõsarad ja lihtsalt lähme ja peseme seda häbi maha.

Tekst: Laser