Ängistus eesootava emadepäeva ees. „Iga-aastane fiasko, mis meie peres aset leiab, on sõnulseletamatu!“

Meile kirjutas naine, kes jagab oma mõtteid tähtpäevade ja nende tähistamise osas ning nendib, et vähemalt nende peres on see kujunenud suureks fiaskoks.

„Eesootav emadepäev ei tekita minus üldse häid tundeid. Hommikul tulevad jah lapsed isetehtud kaartidega ja see on väga armas, aga see päev ei kuulu mulle. Me peame minema mehe vanemate juurde ja veetma terve päeva seal, sest muidu ei ole lõputul vingumisel ja halamisel otsa ega äärt. Ja niimoodi on ka muidugi kõikide muude tähtpäevadega. See on iga-aastane fiasko. Täiesti sõnulseletamatu.

Ma olen katsunud mehele seletada, et ta võib ju üksinda oma emale külla minna, ma teen lastega ise midagi toredat - ämmale ei sobi, tema tahab „vanaemapäeva“ veeta koos lastelastega. Olen pakkunud, et oleme mõne tunni seal ja siis teeme enda perekeskis midagi - ei sobi, sest „miks te nii väheseks ajaks tulite?“ Ja hoidku veel selle eest, et ma tahaks emadepäeval oma emale külla minna! Seal käime me alati päev varem, sest muidu on suur tüli majas ja mu meest pommitatakse iga päev mitmete kõnedega. See on mind nii ära väsitanud. Mu mees ei tee sellest suurt tüli, sest tema meelest on lihtsam nendel kindlatel päevadel kohal käia, kodurahu huvides. Minu arust laseb ta lihtsalt endast üle sõita.

Kindlasti ei ole meie pere ainus, kes sellise rumalusega taidleb. Ootaksin nõu, kuidas see asi korda saada... ilma suurema tülita.“

Head lugejad, jagage kommentaarides nõu, kuidas sellist olukorda viisakalt lahendada!