„Negatiivsed kommentaarid ei murra minust läbi,“ lausub Keit stoiliselt. „Ja kui keegi tunneb, et saab end nõndaviisi välja elada, siis jumala eest – antagu minna!“

Sellegipoolest tunnistab ta, et enne tütre sündi soovis ja proovis ta hoida uudist viimse hetkeni lähiringis. „Kurjade emotsioonide kartuses tahtsin instinktiivselt kaitsta nii ennast kui ka oma sündimata last.“ Kuid järgnes hoopis vastupidine: paisu tagant pääses välja toetavate sõnumite laviin. „Praegugi võõrad inimesed vahel kirjutavad, kuidas saavad minu loost julgustust või tuge,“ lausub Keit, tagasihoidlikult, taas tänuga. „Eks endal ole endiselt kõhklusi, kuidas ma kahe väikese lapsega kodust eemal hakkama saan. Teadmine, et on inimesi, kes mind sel teel jälgivad, on kohati ehmatav, samas julgustav. Ja ma ütlen – elu on näidanud, et seljataga sahistajaid on alati. Vahet pole, kas teed või jätad tegemata. Sellest aga ei saa lasta end häirida. Muidu võid lihtsalt hulluks minna.“

Jaga
Kommentaarid