Seksuaalkoolitaja Epp Kärsin vihastas haridusministeeriumi välja: lastele pole mõistlik õpetada mustvalgeid lahendusi

Seksuaalharidus on küll Eesti kooliprogrammides kohustuslik, aga kes ja kuidas seda koolides õpetama peaks, on endiselt segane. Seksuaalkoolitaja Epp Kärsini postkast on pungil täis koolidest saadetud esinemiskutseid, kuid mitte igas koolis pole ta teretulnud, vahendas eilne saade „Laser“.

Nii haridus- ja teadusministeerium kui ka Eesti seksuaaltervise liit pole üleliia vaimustunud tema koolides antavatest loengutest ega ka Kärsini üle-eestilisest tuurist, mille raames peab Apollo kinodes noortele mõeldud loengut „Seksist ilma häbita“. Loengud, muide, on välja müüdud.

„Laser“ uuris, milline peaks koolide seksuaalõpe olema. Ja mis on Epp Kärsini õpetuses sellist, mis on ajanud ta tülli nii Eesti seksuaaltervise liidu kui ka haridusministeeriumiga? Muu hulgas saame teada, mis vahe on lingamil ja peenisel ning miks Kärsin eelistab peenise asemel kasutada sanskritikeelset sõna „lingam“.

Epp, sulle kuulub siin Toompeal alla 200 m^₂ stuudioruum. Sul läheb väga hästi!

Ma otsustasin selle ruumi endale kinkida. Tänaseks pole sel liisingut ega laenu peal. Ma olen teinud koolitusi üheksa aastat ja koolitanud üle 40 000 inimese, kellest pooled on mehed.

Milline su taust on, et sa üldse võid seksuaalkoolitusi teha?

Mul on lõpetatud Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskond. Lisaks olen õppinud Hiina meditsiini ja holistikainstituudis, aga ma olen ka rõivadisainer.

Holistikainstituuti mainisid sa ka koolituses ja mainid ilmselt ka koolides. Kas see ei ole midagi, mis need koolid ärevaks ajab? Et see ei ole eriti teaduspõhine instituut?

Tegelikult on see seksuaalharidus holistiline sellepärast, et meie keha, meel ja vaim on kõik üks tervik ja see ongi holistiline. See pole mingi uuga-buuga, vaid see on see, kuidas meie enda mõtlemine mõjutab kogu meie elu.

Teaduspõhisusega on sellel lihtsalt vähe pistmist. Ma vaatasin, kes holistikainstituudis õppejõud on. Seal on juuksurid, koreograafid, teedeinsenerid. Õpetajatelt ootaks veidi teistsugust tausta võib-olla. Teadus ei ole alati kõigeni jõudnud. Teadus võib olla üks tee ja holistika teine. Minu arust maailmas ei olegi olemas sellist ühtset absoluutset tõde. Igaüks valib selle, mis teda kõige rohkem kõnetab, ja mind kõnetab väga holistiline maailm. See on mind elus väga palju edasi aidanud.

Kuidas sa kooliõpilastele esinema satud? Nad kutsuvad mind ise. Tavaliselt saab see alguse sellest, et noored kirjutavad mulle Instagrami, et läheksin nende kooli. Siis ma olen ka öelnud, et kooliõpetajad peavad mind kutsuma ja minu kutsumisega nõus olema.

Õpetajad justkui peavad siis sind aktsepteerima ja su vastu võtma?

Alles mõni aasta tagasi küsis klassijuhataja ühelt 9. klassilt, mida tahetakse teha sügisvaheajal, ja pakkus välja, et võiks Põlvasse Piusa koopaid vaatama minna. Ja terve klass ütles: ei, me tahame Epp Kärsini seksikoolitust! Ja nad tulidki siia minu stuudiosse loengule. Noored ise on mind omaks võtnud ja neile meeldib see, kuidas mina neid teemasid esitan. Räägin hästi avatult ja julgelt.

Mida sa arvad seksuaalõpetuse tasemest Eesti koolides?

Ma olen ka inimeseõpetuse ühingu liige. Ja on koole ja õpetajaid, kes on täiesti fantastilised ning neile tohutult meeldib ja õpilased nii kiidavad, et neil on äge õpetaja ja nad saavad palju teada. Aga siis on koole, kus õpetajad on natukene hirmul, tunnevad ebamugavust ja piinlikkust. Kui õpetajal on klassi ees piinlik, siis ka terve klass tunneb väga suurt piinlikkust kogu selle teema üle.

Kui palju peab riikliku normi järgi koolis seksuaalharidust üldse olema?

Praegu on seksuaalharidus mingil määral reformitud. Seda on algklassides natukene, siis 6. ja 7. klassis veidi ja keskkoolis vist teemat praktiliselt enam ei käsitleta.

Kuidas sa suhtud sellesse?

Mul on väga kahju. Seksuaalõpetus peaks olema juba lasteaiast alates. Seal peaks rääkima käte pesemisest, enda hügieenist, sõprussuhetest, hoidmisest, turvatundest ja kõigest sellest, mis peaks olema kõikides kooliastmetes läbiv teema.

„Laser“ läbib klassikalise koolituse, mida Epp Kärsin teeb noortele. Kärsin räägib oma loengus kooliõpilastele hügieenist, deodorandist, porno kahjulikkusest ja miljonist muust elulisest asjast. Kuid toob ka näiteid heteronormatiivsest elust, kus perekonnas naine teeb köögis süüa ja mees lösutab teleri ees. Tänapäevases seksuaalhariduses püütakse mitte rõhutada meeste ja naiste töid ning ei käsitleta seksuaalakti auhinna või karistusena.

Samuti räägitakse tänapäeval seksuaalharidust andes sellest, et ei ole olemas ühtemoodi naiselikkust ja mehelikkust, mis on lihtsalt stereotüüpimine ja nii 20. sajand. Mitte midagi pole viga, kui iga inimene leiab endas oma viisi olla nii naiselik või mehelik, nagu täpselt tema jaoks õige on. Ja kui see ei suhestu tüüpilise binaarsusega, siis pole midagi valesti. Mitmekesisus on loomulik ja huvitav.

Seksuaalharidus pole füüsika või matemaatika, kus 2 + 2 = 4. Parema puudumisel on ainet sunnitud sageli andma klassijuhataja, kes erialalt võib olla hoopis matemaatika-, käsitöö- või emakeeleõpetaja. Sellistes tingimustes on paljud koolid leidnud, et lihtsam ja kõigile vähem piinlik on kutsuda teemat selgitama välisesineja.

Sa hakkasid koolides käima 2016. aastal. Miks?

Sellepärast, et ma tahtsin aru saada. Kõigepealt ma helistasin haridus- ja teadusministeeriumi ning tahtsin teada, kes vastutab selle valdkonna eest. See oli nagu kuum kartul, mida põrgatati erinevate telefoninumbrite vahel, ja lõpuks ma ei saanudki seda infot.

Vastati, et neil on kõik väga hästi. Ma mõtlesin, et olgu, neil on kõik väga hästi, aga ma siis vaatan, kui hästi, ja tegin sellise koolikampaania, et andsin oma uudiskirjas lihtsalt teada, et kui kellelgi on soov mind kutsuda, siis kutsuge ja ma teen seda tasuta. Ja ma käisin pea 100 Eesti kooli läbi.

Kevadel oli mu koolitusel 300 noort, aga ka üle kümne õpetaja, kes konspekteerisid. Minu koolitus on hästi eluline ja olen sellesse lisanud päriselu näited, millest noorel kasu oleks.

Kuidas on sulle põhjendatud, miks su koolitused ei sobi koolidesse?

Näiteks üks 9. klassi tüdruk ütles, et nende kooli direktor ütles, et nad on seksikoolituse jaoks veel liiga noored. Ma arvan, et vanus ei ole enam ammu teemaks, aga õpetajatel endal on mingisugused kompleksid, hirmud ja uskumused selle kohta, et noored ei ole valmis.

Sul on Eesti seksuaaltervise liiduga mingi konflikt?

Kui nad alustasid kusagil 2016. ja 2017. aastal, siis ma käisin nende programmi läbi ja andsin näidistunni. Aga nad arvasid, et need materjalid vajaksid muutmist. Ma ei olnud nõus neid muutma. Ma sain aru, et me astume nii erinevat jalga, ja ma lihtsalt tulin sealt ära.

Mida nad tahtsid, et sa muudaksid?

Et ma teeksin need nende omade sarnaseks ja ma ei olnud sellega nõus. Mulle tundus, et see pole minu maailm. Mina tahtsin just rohkem holistilist poolt sisse tuua.

Sinu koolitus on üsna heteronormatiivne?

Seksuaaltervise liit tegelebki selle teise poolega.

Mida see tähendab?

Täpselt nii ongi! Jumal lõi meid meheks ja naiseks. Mina ei ole millegi vastu. Mina normaliseerin mehe-naise suhet. Ja kui noored tulevad ja küsivad mu käest või kirjutavad, et täna mulle meeldivad tüdrukud, aga pool aastat tagasi meeldisid mulle poisid, kas mul on midagi viga, siis ma ütlen, et ei, see on täiesti normaalne. Aga sellised inimesed on pigem vähemuses kui enamuses. Mina tegelen enamusega.

Miks on sulle vastuvõetamatu mainida geisuhteid oma koolitusel?

Ei, üldsegi mitte. Aga ma keskendun tõesti sellele, et on mehed ja naised. Ka minul endal on olnud suhteid naistega. See on täiesti okei. Isegi kui meil on mingisugused kõrvalekalded, siis me kõik vajame armastust, me kõik vajame puudutust. Ka needsamad LGBT-inimesed. Mida nad teistmoodi teevad? Mitte midagi! Kallistavad, suudlevad ja armatsevad samamoodi nagu tavalised mehed ja naised. Ja ma ei pea vajalikuks eraldi välja tuua kõiki neid vikerkaarevärve. See on samasugune armastuse alkeemia nagu meil kõigil.

Sa rõhutad stereotüüpilist naiselikkust ja mehelikkust. Nagu oleks naiselikkuseks või mehelikkuseks olemas ainuõige viis.

Mulle meeldib olla naine ja ja ma naudin naiseks olemist. Minu koolitustel on käinud ka geinoormehed ja on käinud naised, kes elavad teise naisega koos. Armastus on sama. Selles maailmas öeldakse, et igas naises on 60% naist ja 40% meest ning meestes on 60% meest ja 40% naist. Aga me peame teadma, kes olen mina.

Võib-olla peitub oht selles, et kui naiselikkus võrdub mingi konkreetse naisetüübiga, mis ei ole nüüdisaegne naine, siis me lihtsalt taasloome stereotüüpe.

Ei, kindlasti mitte. Naiselikkus on see, kuidas sina ennast tunned. Iga naine võib oma naiselikkust kirjeldada erinevalt. Minu jaoks on minu naiselikkus ühtemoodi. Minu sõbranna jaoks võib see olla täiesti teine. Me peaksimegi oma autentset mina hästi julgelt välja kandma. Ja mitte laskma mõjutada ennast ühiskonnast tulevatel normidel.

Koolitusel tood näite elust, kus mees vaatab televiisorit ja naine toimetab köögis omas maailmas. See rõhutab just täpselt neid norme, mida me tegelikult ei taha, et ühiskond rõhutaks.

See on päriselu näide, mida naised on mulle rääkinud. Et mees on teleri ees ja nad räägivad talle midagi, aga mees ei kuula. See on lihtsalt näide Eestist.

Jah, aga miks suunad sa naist sellises olukorras mehe juurde kükitama minema ja tema õlga silitama hakkama? Miks sa ei ütle: kuulge mehed, minge palun ise kööki ja hakake oma naistega rääkima! Mida te tolgendate seal diivanil?!

Selle näite mõte oli just selles, et puudutuse kaudu saame oma kaaslasega parema kontakti kui lihtsalt talle midagi kaugelt öeldes. Kas mees läheb naise juurde või naine tuleb mehe juurde, tegelikult teeb see ühe ja sama välja. See oli kohaloleku harjutus, kuidas ma kuulan oma partnerit siin ja praegu ning olen tema jaoks 100% olemas.

Mul on segadus peas sellepärast, et sa räägid neist stereotüüpsetest näidetest koolitusel. Kõik tundub selge, arusaadav ja siis sinna viskab sisse mingeid asju, mis on nii 20. sajandist. Umbes fakside ajast. Tänapäeva noored võiksid kasvada võrdsemas ühiskonnas kui oli 20. sajandil.

Ma ei saa aru, mis sellest näites nii valet oli? Kas ma oleks siis pidanud tegema vastupidi, et naine on teleri ees ja mees tuleb tema juurde?!

Sa õpetad ütlema peenise kohta „lingam“ ja vulva kohta „yoni“. Miks mitte kasutada sõnu „peenis“ ja „vulva“, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud suguorganite nimetused, et me kasutaks organite puhul õigeid nimesid.

Sest mulle meeldib öelda „lingam“ mehe suguelundi kohta ja mulle meeldib öelda „yoni“ naise suguelundi kohta. Peenis ei anna edasi seda jõudu ja power’it, mis mehes on. Ja see on minu maailm ja ma teen siin, mida ma tahan.

Mul ausalt öeldes võivad need omavahel sassi minna. Kas need nimed ei tekita noortes segadust? Kuidas nad ütlevad oma suguorganite kohta?

Sealt tuleb ikka räigeid roppusi. Aga mina ei ole elu jooksul kunagi ropendanud. Minu jaoks on sellised sõnad täiesti välistatud. Mulle meeldivad sõnad „lingam“ ja „yoni“. Las nad olla minu maailmas ja need, kes võtavad selle omaks, võtavad omaks, ja need, kes ei võta, ei ole minu probleem.

Suhtleme loo jaoks nii haridusministeeriumi kui seksuaaltervise liiduga. Haridusministeerium koolidele Kärsini koolitust ei soovita ja ütleb, et lastele pole mõistlik õpetada mustvalgeid lahendusi. Liiati ei käi enam Kärsin koolides tasuta, vaid küsib esinemise eest vähemalt tuhat eurot.

Seksuaaltervise liit arvab, et koolitusi võiksid koolid tellida pigem neilt, sest nemad annavad WHO soovitustest lähtuvat seksuaalharidust. Kuid liit möönab, et koolides jagatav seksuaalharidus on puudulik mitmel põhjusel. Peamiselt vajalike spetsialistide puuduse tõttu.

Kas haridusministeerium või seksuaaltervise liit on kuidagi sekkunud ka, et „Epp Kärsin, mis sa käid koolides“?

Mina teen oma asja ja ma teen seda ka siis, kui mind takistatakse. Noored kirjutavad, et nad seksivad 5. ja 6. klassis, mis on ilmselge märk sellest, et seksuaalharidust tuleb tegelikult anda erinevas vanuseastmes. Ja väga paljud vanemad ei tea seda, et nende noored seda teevad, aga need kirjad, mida ma saan noortelt, on nii kurvad. Vahel ma tõesti tunnen, et ma tahaks ennast kloonida, et mind ei oleks mitte üks, vaid mind oleks vähemalt 100, ja kui ma noortele meeldin, siis miks ma ei võiks neid õpetada.