Enda ümber loodud kogukond on Katrinit toetanud tema elu kõige tumedamal ajal. Nii tugevalt, et ta poleks osanud seda isegi oodata või loota. Kui ta pea kaks aastat tagasi lahutas, jagas ta oma valu taskuhäälingus. Eheda ja haavatava iseenda näitamise peale tuli sellise toetuslaviin, et naisel tulevad seda meenutades siiani pisarad silma. Paljud võõradki kirjutasid, saatsid toetavaid sõnumeid, jagasid enda lugusid. „Sain aru, et vau – midagi on siin elus vist õigesti tehtud, et inimesed võtavad aja, et mulle kirjutada.“