UKRAINLASED EESTIS KAKS AASTAT HILJEM ehk Kuidas ukrainlannad Eestis oma isiklikku elu üles ehitavad

Kaks aastat tagasi saabus Eestisse suur hulk ukrainlannasid. Mõned neist elavad siin lootuses koju naasta, teised püüavad aktiivselt uude ühiskonda sulanduda. Jagub neidki, kes loovad romantilisi suhteid ja rajavad pere Eesti kodanikuga.

Milliste raskustega seisavad sellised paarid silmitsi? Kas niisugune integreerumisviis on Eesti ühiskonnale kasulik ja miks üldse on vaja Ukraina põgenikke integreerida? Asja uuris RusDelfi.

Eurooplased on ahned, eestlased ei abiellu?

Maria on 29-aastane kiievlanna. Ta kolis Eestisse kohe pärast sõja algust. Selle aja jooksul on ta jõudnud kohtamas käia ja järeldab, et Euroopa mehed ei sobi Ukraina naistele sugugi. Temaga sama meelt on Eestisse ja teistesse Euroopa riikidesse elama asunud teisedki ukrainlannad. Peamine tegur on mõistagi mentaliteet. Maria rõhutab, et kõik tema edasised hinnangud põhinevad ainult isiklikul ja sõprade kogemustel ning võivad olla subjektiivsed.

„Meil sõbrannadega on olnud erinevaid kogemusi suhtlemisel eestlaste, kohalike venelaste ja siinsete ukrainlastega ja võin öelda, et erinevusi jagub,“ räägib Maria. „Oma rahva, ukrainlastega, on suhted lihtsamad – me ju oleme ikkagi lähedasemad. Meil jagub palju ühiseid vestlusteemasid ning kultuurilist sarnasust, millega oleme harjunud.“

Mitte kõik ukrainlannad ei näe eestlaste nn Euroopa mentaliteedis „punast lippu“. Leidub neidki, kes on eestlastega õnnelikes suhetes. „Minu lugu on üsna ebatavaline,“ alustab juttu Oksana (nimi muudetud). Tal on kõrgem haridus: bakalaureusekraad sotsioloogias ja magistrikraad pedagoogikas. Doktorikraadi psühholoogias ei õnnestunud tal sõja tõttu enam teha.