„40-aastastel ja vanematel naistel on see paradoks, et kuigi nende aktsiad on tugevas languses (vanus, välimus, elurõõm või selle puudumine), siis nende enda arust on väärtus hoopis kasvutrendis.
Ja kui lisada juurde fakt, et selles vanuses meestel on enamasti ostuhuvi mõõdukas ning vaadatakse hoolega hinna-kvaliteedi suhet, sest see „teine sõber“ on maha rahunenud ja ei sega enam kainet mõtlemist nii palju kui 20-aastasena, siis ongi loogiline, et tehinguteni jõuavad vähesed. Enda üle 40-aastased tuttavad, kes lahku läinud ja uue leidnud, elavadki kõik tuttava-suhtes. Ehk käivad küll koos üritustel, (ilmselt ka vahel teki all), aga elavad oma elamistes.“
