„Ma ei mõista. Ma tõesti ei mõista. Ma ei ole ise lapsevanem, aga ma ei suuda mõista neid vanemaid, kes meelega seavad nii enda elu kui ka oma lapse elu ohtu. Ma räägin elektritõukeratastest, mis on vallutanud Tallinna linna. Kesklinna, kus iga nurga peal on uus ehitus, punase värviga kooruvad jalgrattateed, mille peal praktiliselt sõidavad autod, mis ei mahu ehituste tõttu sõiduteele ära... Ja keset seda jalgrattateed on elektritõukeratas, mille peal on isa või ema ja nende ees seisab truult pisike laps! Kellegi pole kiivrit, kihutatakse elu eest, vahepeal isegi ei soostuta vaatama, kas auto tuleb või ei!

Mul jääb iga kord hing kinni, kui sellist vaatepilti näen. Täiesti arusaamatu, miks seatakse niimoodi oma lapse elu ohtu. On ju keelatud sõita elektritõukerattal kahekesi... Miks te topite oma lapsi sinna peale? Kui on kiire ja aega valesti arvestatud, siis jääge hiljaks! Ükski üritus pole nii tähtis, et mitmete eludega riskida. Täiesti ajuvaba. Kus on terve mõistus!?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena