Varane avastamine on ainus viis ellu jääda! Onkoloog maksavähist: asjaolu, et ühtegi kaebust pole, ei mängi rolli

Maksavähk on varjatult hiiliv ja algfaasis praktiliselt sümptomiteta kulgev haigus, mistõttu avastatakse see enamasti liiga hilja, siis kui inimest terveks enam ravida ei saagi.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloog-ülemarst doktor Anneli Elme rõhutab küll ühelt poolt, et üldine ühiskondlik skriining peaks olema tõhusam, aga teisalt peaksid kõik kõrge riskiga inimesed ka ise oma tervisest hoolima ja soovituste kohaselt kontrollis käima.

Maksavähk on maailmas diagnoositavatest vähkidest sageduselt kuuendal kohal. Eestis saab selle haiguse diagnoosi 150 inimest aastas. Nii nagu teiste onkoloogiliste haiguste puhul, võib ka maksavähki soodustada halb geenikombinatsioon ja elukeskkond, aga veel enam mõjutavad ka elustiil ja varasemalt põetud haigused. Näiteks hepatiit kasvatab maksavähki haigestumise riski kuni 20 korda, seejuures pole näiteks C-hepatiidi vastu võimalik vaktsineerida ja seegi on haigus, mis võib kulgeda märkimisväärsete sümptomiteta.

Kas maksavähki saab ennetada?

Maksavähi ennetamisel mängivad olulist rolli hepatiidi vastu vaktsineerimine ning elustiil. On üldteada, et näiteks liigne alkoholitarbimine mõjutab maksa. Lisaks on oluline ennetada maksa rasvumist ehk toituda tervislikult ja liikuda piisavalt, samuti on oluline teha kõik, et mitte haigestuda hepatiiti – end vaktsineerida ning vältida kohti ja võimalusi, kus võib kokku puutuda võõraste inimeste verega. Hepatiiti ei ole inimesed saanud üksnes vereülekande või võõra süstlaga, selle ennetamiseks tasub hoolikalt valida kohta näiteks nõelraviks, tätoveerimiseks ja püsimeigi tegemiseks ning ühtlasi tuleks neid teenuseid vältida halva hügieeniga kolmandates riikides.

Inimesed, kes on põdenud kunagi B- või C-hepatiiti, kannavad n-ö kõrget riski ja peaksid käima regulaarselt kontrollis, üldjuhul kaks korda aastas, et hinnata maksa funktsiooni, teha läbi radioloogilised uuringud ja anda vereanalüüsid. Kui inimene ise oma tervist fookusesse seadnud pole, võiksid tal silma peal hoida lähedased. Asjaolu, et ühtegi kaebust pole, ei mängi rolli, sest maksavähi algstaadiumid kulgevad reeglina igasuguste sümptomiteta.

Selgelt kuuluvad maksavähi kõrgenenud riskirühma ka krooniliste maksahaiguste põdejad, näiteks tsirroosi, mittealkohoolse rasvmakshaiguse ja hemokromatoosi diagnoosiga patsiendid, kellel on samuti väga soovitav end regulaarselt kontrollida.Riskirühma kuuluvad ka kõik need, kelle suguvõsas on esinenud maksavähki, kes põevad rasvumist või diabeeti või on liigselt napsulembesed. Seos on leitud ka siseorganite rasvumisel ja maksavähil, sest siseorganite rasv soodustab kroonilise põletikureaktsiooni ja insuliiniresistentsuse kujunemist, mis võib viia rasvmakshaiguse tekkeni. Need riskid on küll tagasihoidlikumad kui näiteks hepatiiti põdenutel, kuid aeg-ajalt on paslik kõigil riskirühma kuuluvate inimestel perearsti külastada. Mitte kunagi pole hilja muuta ka oma elustiili – tervislikult toituda, olla füüsiliselt aktiivne ja mitte liialdada alkoholi tarbimisega.

Varane avastamine on ainus viis ellu jääda

Maksavähki haigestumine on kasvanud nii Eestis kui mujal, ennekõike on põhjuseks elustiili muutused, aga mõjutab ka elanikkonna üldine vananemine ja hepatiidinakkuste sagenemine.

Haiguse teeb salakavalaks eelkõige asjaolu, et varases staadiumis ei pruugi maksavähk põhjustada ühtegi sümptomit. Alles haiguse süvenemisel võivad ilmneda kaalulangus, söögiisu kaotus, ülakõhuvalu, iiveldus ja oksendamine ning üldine nõrkus ja väsimus, mida samuti enamasti ei osata pidada tõsise diagnoosi ilminguteks. Haiguse hilisemas faasis tekib ka maksa suurenemine, nahk ja silmad võivad muutuda kollaseks ja väljaheide heledaks, aga siis on enamasti kasvaja juba suur ja levinud. Seega tuleks arsti poole pöörduda ka juhul, kui ilmneb seletamatu kaalulangus, püsiv ülakõhuvalu või kõhu märgatav tursumine.

Maksavähki ravitakse sõltuvalt staadiumist ja levikust operatsiooni ning lokaalse ja süsteemse raviga. Paraku on olukord hilise avastamise tõttu nukker – vähem kui kümme protsenti patsientidest on elus ka viis aastat pärast diagnoosi saamist. Seega ongi maksavähi puhul kõige olulisem varasem avastamine sümptomite nappuse kiuste. Kindlasti võiksid olla paremini skriinitud kõik riskirühmad, aga tähtis on ka teadlikkus – kui arst on märkinud regulaarse kontrolli vajadust, ei tohi seda eirata ega unustada. Ka maksavähist on inimesed täielikult paranetud, aga see eeldab, et haigus on avastatud varakult, juba enne sümptomite ilmnemist.