„Elades ühes linna nooblis uusarendusrajoonis, kus arendajad on silmaklappidega tööd teinud ning iga maja vahele rajatud mänguväljak ja vahel nurgapeal teinegi, tänavad ja lähestikku majad tekitavad müra- ja kõlakoridore. Seega on ilmselt pea igasse korterisse kuulda väljas toimuvat, liiklusmüra, samas ka hoolimatuid loomapidajad, kes kella ei tunne, nina telefonis lasevad koertel haukuda ja kergendada, urineerida, kus juhtub (esineb ka intelligentseid loomapidajaid).
Lisaks see väikelaste nutuga pooleks jonniröökimine, hiljuti mainis töökaaslane sama, kes linna ääres samuti hädas, tekkis arutelu, mis on juhtunud tänapäeva lastega või neid omavate vanematega. Lapsed lihtsalt röögivad, mängivad ju rahumeelselt vähesed, mõned on kohe eriti valjud kiljuma ja röökima, arusaamatu, kas kuskilt valutab või kõik ongi hirmumängud.
Lasteaiast saabudes on valdav enamus lapsevanemaid väsinud ja lapsed samuti, siis käib „keelan ja käsin“, röökimine ja nutmine käsikäes, teine sort mammasid on ükskõiksed, las röögivad ja nutavad. Kallid lapsevanemad, te ei ela üksinda maailmas, teie laps ja kasvatamatus või vabakasvatus ei tohi kaaskodanikke koormata, ei ole ju raske ka ümbritsevatega arvestada. Pane aken ja rõduuks kinni, kui sul on peres probleemid abikaasa, laste või koduloomadega, nii lihtne ongi, vii nuttev laps tuppa ja ära häiri teisi! Püüame kõik siia ära mahtuda oma teemadega ja arvestame üksteisega, ärme häiri!“
