„Pariis ongi see, milleta ma ei saa,“ lausub Aldo. Kaua vältis ta seda linna, esimest korda külastas hilistes kolmekümnendates. Sellest piisas. Ükskõik mis talle nüüd pinda käib, Aldo läheb reisile. Muhku või Rooma, aga püsisihtkoht on Pariis. Sel suvel nihkub küll käik edasi, sest olümpiamängud ja rahvamassid ei ole tema jaoks. Muidu aga... „Istun kohvikus, issand kui mõnus, täielik rahunemine! Töötab paremini kui ükski rahusti või meelemürk,“ kiidab ta. Mis sa, hing, veel tahad? Kahe poolega rõduustest tungib tuppa valgus, läbistades toas olija õhukesed rõivad, juugendstiilis brasseriis serveeritakse mereande ja jahedat veini, jalutuskäigu kaugusel asub lemmik-kangabutiik ja sillutisel lebab tohutu lillekimp, mille keegi on välja heitnud ilmselt mõnest kõrgemast aknast.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid