„Mina olen see üle 40-aastane laps, kes ei ole võimeline looma pere ega lapsi kasvatama. Ja miks? Sest minu kallid vanemad otsustasid küll tittesid treida, küll firmasid avada, aga ise millegagi hakkama ei saanud – titekarja eest hoolitsemine oli laste mure, firmas füüsilise töö tegemine oli laste asi. Kui firma raha ei toonud, siis mindi vanaemade-vanaisade juurde ja nuruti raha. 15 aasta jooksul ei saanud nad enda elule jalgu alla ja kõiges ja kõigis oli süüdi alati keegi teine.

Nemad oli nii head inimesed, aga näe, ikka ja alati oli keegi teine, kes oli süüdi. Eelkõige enda lapsed, kes olid lollid, lorud ja saamatud, sest ei tahtnud vanemate jaoks orjata. Neljast lapsest ühel on laps, vanemate kuldlapsekesel. Teised, enamik nn üle 40-aastased lapsed, ei taha pereelu nähagi, sest enda vanemad tegid kõik selle vastikuks. Kallid vanemad nüüd vinguvad, et keegi neid enam ei aita, aga peeglisse ei märka vaadata. Kes tegi – ise tegid.“