Olen alati olnud sisetundesse uskuja. See pole mulle kunagi valetanud. Olime mehega juba pikas kooselus olnud, meil on kaks teismelist last, kes enamasti tegelevad oma asjadega, vanus ju ka selline. Ja ühel hetkel märkad, et mehega polegi nagu enam millestki rääkida. Ainult olme, lasteasjad, rahaasjad, mis õhtul televiisorist tuleb. Mis intiimsus? Paar korda kuus ehk tuleb meelde, et pimedas teki all võiks ühe poole vajadused ära rahuldada... Ja asi ants järgmiseks paariks nädalaks. Tavaline ju? Jah, igav, aga tavaline ja harjunud.

Kuni ühel õhtul ma hakkasin harjumuspäraselt voodipesusid vahetama. Ja järsku ma silmasin seda -