16.10.2024, 08:00
Hirmutava diagnoosi saanud Carolin: kindlasti tuleks ära lõpetada kõik jutud stiilis „Sa oled nii ilus ja noor, ei ole sul mingit vähki“
FOTO: Sasha Khokh
Carolin Wilson-Kruus on kaunis noor naine, kelle sõbralik olek ja soe naeratus võluvad ära juba esimesel kohtumisel. Tema positiivsus on imetlusväärne ja elujaatavus lausa nakkav ning esialgu kohe ei suudagi uskuda, et tegemist on kolme väikese lapse emaga, kes just hiljuti elas üle agressiivse kolmanda staadiumi rinnavähi.
Carolin elas vahetult enne diagnoosi saamist õnnelikus beebimullis. „9 kuud tagasi sündis minu kolmas laps ja esimene tütar. Olin just mõned kuud tagasi ka uue töö saanud ning planeerisime sõbrannadega Pariisi reisi. Kõik minu elus oli väga positiivne,“ sõnab naine Eesti pesubrändi BonBon Lingerie blogis.
Kui elul on omad plaanid
„Minu lugu sai tegelikult alguse ühest üpris kentsakast „probleemist“. Nimelt iga rasedusega on minu rindades toimunud tohutu piimatootmine - rinnad olid alati nii öelda nagu ülisuured kikkis pallid. Tihti pidin isegi kasutama korraga kolme rinnapatja, et piima voolamist takistada“. Carolin meenutab, et teise imetamise perioodi ajal käis ta veel ülikoolis ja oli sunnitud kahest loengust lahkuma - lihtsalt sellepärast, et piima voolas ja terve kõht oli märg. Kuna ka viimase lapse imetamise perioodil õnnistati Carolini väga suurte piimavarudega, pani see muretsema, et kuidas ta küll läheb naistega 5 päevaks Pariisi nii, et igal sammul piima tilgub. „Kuna laps oli vahepeal juba aastaseks saanud, siis otsustasin, et lõpetan imetamise.““Järgneva nädala jooksul rinnad siis muudkui tühjenesid ja tühjenesid ning teisel nädalal olid juba piltlikult öeldes „kivid sokkides“. Üks rind oli aga nagu suur kõva tükk. Muudkui katsusin ja tundsin imelikku peopesa-suurust tükki, aga ma ei mõelnud hetkekski, et see võiks midagi tõsist olla. Kindlasti on see mingi piimapais. Seda kinnitas mulle telefoni teel ka arst, et muretsemiseks pole põhjust. Aga nädalad möödusid ja rind ikkagi valutas. Seda valu tundsin ma tegelikult paar korda ka imetamise ajal, aga siis ajasin selle kõige muu süüks - rind on ju paksult piima täis ning natuke valu ja ebamugavust käib asja juurde. Kuigi see oli teistsugune - kolmanda lapse puhul hakkad juba valusid eristama. Kuidas üldse asjale jälile saada, kui rinnad on keskmisest oluliselt suuremad ja piimast pungil? Minu puhul oli see pea võimatu. Väga lihtne oli kõik väiksemadki sümptomid emaduse ja imetamise kaela ajada. Selles mõttes kukkus kõik natuke valesti välja, halb asjade kokkulangevus.
Mina aga jäin ikkagi positiivseks ja eitasin edasi et „ei, mina ju nii noor, mul ei saa midagi häda olla.“ Mammograafia uuringut raseduse ja imetamise ajal ei tehta. Rind on piima täis, kude tihedam ja selle tõttu võib tulemusi valesti tõlgendada. Kuna rind aga valutas endiselt edasi, siis mõne aja pärast sain aru, et päris ignoreerida seda ei saa. Hakkasin siis aega otsima, et kontrollis ära käia.
Esimene šokk oli see, et ma ei saanud mitte ühtegi aega, helistasin isegi Tartusse. Ma ju ei saa oodata kolm kuud visiidiaega, kui asi on tõsine?! Lõpuks siiski leidsin Tallinnast ühe tasulise erakliiniku, kuhu sain aja juba ülejärgmiseks päevaks. Mäletan veel, et tegin selle kliiniku lifti peegli ees pilti ja olin üleüldse pigem positiivne, lootes endiselt, et ju see pole midagi hullu. Muidugi ka esimene asi, mida ma arstikabinetti astudes kuulsin oli „Oi te olete nii noor kaunis naine, teil pole kindlasti midagi tõsist!“ Vastasin seepeale, et mul oleks väga hea meel, kui see nii oleks, aga ma ei saa praegu eirata seda tükki ja seda valu oma rinnas. See on tõsine. Ma olin varem ka kuulnud, et vähk ei valuta, aga see teadmine ei võtnud mu muremõtteid hetkel vähemaks. Arst vaatas ja katsus mu läbi. See hetk, kui ta jõudis lümfideni ja tundis mitut lümfikogumit mu kaenla all, jäi ta ühtäkki täiesti vaikseks. Ja see oligi see hetk, kus ma sain aru, et arvatavasti on midagi ikka väga halvasti. Mul hakkasid käed värisema. Siis ütles ka arst selle välja: „Ma kirjutan praegu kirja valmis - sellega lähed homme hommikul kohe Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Me võime Sind hakata siin erahaiglas ka ravima, aga see võib minna väga-väga kalliks. Kahjuks see, mida ma just katsusin, tundubki olevat see, mida me kardame. Noortel naistel kipub see tihti agressiivne olema, seega tegutseda tuleb kohe“.
Ta muutus nii tõsiseks, et pikka juttu enam polnudki. Astusin kabineti uksest välja ja pidin minema arvet maksma, aga ma ei suutnud. Läksin hoopis garderoobi, kukkusin istukile maha ja nutsin nii, et õhk sai otsa. Administraator tõi mulle rahustuseks suhkruvett. Nii ma seal siis istusin: suutmatu reageerima, käed värisesid, paanikahoo äärel.
Ma ei teadnud, mida edasi teha. Ma ei rääkinud esialgu mitte kellelegi, isegi mitte oma abikaasale. Ma isegi ei teadnud, kuidas seda teha. Otsustasin siis, et hakkan esmalt vaeva nägema sellega, et leida omale kiiremas korras arst. Kui olin kuidagi suutnud sealt kliinikust koju sõita, võtsin ennast kokku ja kirjutasin ühele heale peretuttavast arstile, kes oli mind lapsest saati ravinud. Õnneks sain biopsiaks aja juba paari päeva jooksul.“Hoolimata sellest, kui palju oli ühiskond ja ka Carolin ise endale sisendanud, et ta on sellisteks haigusteks veel ilmselgelt liiga noor, sai Carolini diagnoos siiski kinnituse naistepäeval, 8.märtsil 2023. aastal. Ta oli siis kõigest 34-aastane. Rinnas elutseva pahalase suurus oli 11x9 cm ehk tegu oli juba kolmanda staadiumiga. Märtsi lõpus algas keemiaravi.
Raviteekond
„Kõige esimesena rääkisin diagnoosist oma parimale sõbrannale. Helistasingi talle kohe samal (naiste)päeval. Pärast võtsin ette oma perekonna. Istusime abikaasaga kahekesi laua taga ja lihtsalt ütlesin selle välja. Ta hakkas nutma. Lastega oli aga tegelikult kõige lihtsam. Mul olid tol ajal kodus lapsed vanuses 2, 7 ja 10. Vahetult enne esimest keemiat ütlesin suurematele, et emmel on nüüd selline tervislik seisund, et olen natuke haige ja mul võib-olla tulevad varsti juuksed ära. Lapsed seepeale: „Aa, et juuksed tulevad ära? Okei, lähme mängime PlayStationit.“ Ilmselt oli see tegelikult isegi hea, et nad olid liiga noored, et aru saada. Küll aga vähemalt alguses käisin ma nende ees alati parukaga, sest ei tahtnud šokki tekitada.
Kui olin sellel teekonnal olnud 3 kuud, saanud 5 korda keemiaravi ja kogenud hulganisti ebameeldivaid kõrvalmõjusid, otsustasin, et jagan oma teekonda eraldi instagramikontol @rinnavahk.minuteekond. Alustasin selle kontoga lootuses, et saan kellegile abiks olla. Tänaseks on sellest kasvanud omamoodi armas ja toetav kogukond. Kurb asi on see, et tegelikult noori vähidiagnoosiga naisi on metsikult. Julgen öelda, et minu konto jälgijate seas on juba vähemalt 100 diagnoosiga noort, kes mulle kirjutanud on. Seega, kindlasti tuleks ära lõpetada kõik jutud stiilis „Sa oled nii ilus ja noor, ei ole Sul mingit vähki.“ Inimeste muredesse, olgu nad siis noored või vanad, tuleb suhtuda täie tõsidusega.
Loe täispikka lugu Caroliniga SIIT.
