NAISELT NAISTELE | Ringiga tagasi abiellu pärast hävitavat reetmist. „Kuigi me polnud oma abielu kõige põnevamas faasis, olid asjad korras“

„Kui päike hakkab madalamale laskuma, mõistan, et rannas olemise aeg on mu elust puudunud seitse pikka aastat. Ei olnud koos istumist, ei olnud naeratamist ja silmade kissitamist. Meri, mida kunagi armastasin, muutus süngeks ja kurjaks. Tormi jõud kihutas orkaanina läbi mu elu ja minu. Ja mu abielu,“ alustab oma lugu seitsmekümnendates naine.

On hiline pärastlõuna ja rand, mis meie koduaknast paistab, voolab inimestest järjest tühjemaks. Inimesed lohistavad randa kaasa võetud asju, mis näivad nüüd raskemad kui siis, kui nad entusiastliku energiaga kohale tulid. Ma naudin seda aega.

Rahulikult edasi istudes näen lõpuks laineid, mida rahvahulk on kogu päeva varjanud. Meri ei ole lihtsalt sinine ega roheline. See on hoopis keeris värvidest, millel ei ole nimesid. Iga laine kaldale rullumine on erinev. On sujuvaid, rahulikke, rütmilisi ja etteaimatavaid laineid. Kuid siis paisub avamerelt jõud ja tormab randa. Need lained üllatavad mind alati. Ma ei suuda ennustada ei õrnu laineid ega raevukat veevälja.