Naine uurib üldsuselt: kas see on tõesti paarisuhetes nii lokkav probleem? Või ongi mehed ajaga mugavaks muutunud...

„Kui ma mõtlen nädalavahetuste peale, tuleb mulle silme ette puhas rõõm - palju vaba aega, et teha ära kõik kodused asjad, saada sõbrannadega kokku, lugeda raamatuid, vaadata filme, teha mehega kõike head ja paremat. Selleks nädalavahetused ju ongi“, mõtiskleb meile kirja saatnud lugeja.

„Kui mina kujutan nädalavahetusi just sellisena ette, siis mu jaoks jääbki arusaamatuks, kas mina (ja ka kõik mu sõbrannad!) oleme sattunud täiesti ambitsioonitute laiskade meeste otsa või on see selline uus trend, et mehed ongi nii mugavaks muutunud. Suhte alguses küll tahetakse igasuguseid asju teha, aga mida aeg edasi, seda enam tehakse vihjeid, et äkki veedad terve nädalavahetuse kuskil ära, et tema saaks aga segamatult jalad seinale visata, magada või televiisorit vahtida.

Ja see ei tähenda seda, et umbes ühel nädalavahetusel kvartalis oleksid sellised soovid. Tema jaoks oleks ideaalne, kui iga nädalavahetus oleks selline! Ega ta mind otseselt ära ei saada, aga siis oleks tema unistus, et me kumbki kodust ei väljuks ja veedaks terve aja tuima näoga televiisorit vaadates. Olengi loobunud seetõttu temaga millegi planeerimisest, sest isegi kui ta kaasa tuleb, on ta enamuse ajast vingus näoga ja tunnistab hiljem, et oleks tahtnud pigem kodus lesida. Nii mõttetu.

Ka mu sõbrannad on sarnases seisus ja ütlevad, et ei olegi aru saanud, mis meestele sisse on läinud. Mis kodus passimise epideemia see on? Miks ei ole meestel soovi nädalavahetusteks toredaid tegevusi planeerida? Mitte keegi neist meie suhtlusringkonnas ei käi füüsiliselt nii koormaval tööl, et oleks päriselt vaja terve nädalavahetus ainult tuimalt passida... Kas see on tõesti paarisuhetes nii lokkav probleem või oleme meie lihtsalt kuidagi parajalt mugava portsu otsa sattunud?“