„Frida, kas siin on tortilja?“ hüüatas ta vaimustatult. Ta võttis Fridal ümbert kinni. „Mm, kuidas see lõhnab. Helena, te peate seda proovima, minu Friducha teeb kõige paremat tortiljat kogu Mehhikos. Ja vaadake, kui kenasti ta alati kõike dekoreerib. Selles on armastust.“

Frida vahtis teda jahmunult. Mida ta ometi räägib? Diego poleks ometi pidanud tema kokakunsti kiitma. Ta on kunstnik, mitte kokk!

Ta suisa nägi, kuidas Helena Rubinsteinis kustus huvi tema vastu.

„Aga enne kui hakkame sööma, tahaksin teile veel paari oma uuemat asja näidata,“ lausus Diego kärmelt ja tõmbas naise küünarnukki pidi koos endaga suure laua juurde. „Mul on siin üht-teist valmis pandud.“

Frida jäi tardunult seisma. Mida ta peaks nüüd tegema? Taipamine rabas teda sügavalt: Diego polnud mitte ainult tema eest varjanud, et Helena Rubinstein tuleb kunsti ostma, vaid peale selle oli mees esitlenud teda oma kokana ja polnud sõnagagi maininud tema pilte. Kuidas küll nii?