Ma isegi ei suuda näppu peale panna, millal see täpselt juhtus, aga ajapikku hakkas kirg jahtuma. Niimoodi vaikselt, märkamatult. Süvenesime rohkem oma tegemistesse, hakkasime aina rohkem eraldi olema ja umbes pool aastat tagasi sain jahmatusega aru, et me oleme lihtsalt korterikaaslased. Olime ikka lähedased, ei tülitsenud, meil oli koos lõbus, aga vahepeal ei suutnud ma meenutada, millal sai öeldud viimane „ma armastan sind“, millal tegi mees mulle südamest komplimendi, mitte ei visanud mokaotsast „näed kena välja“ või millal me üldse viimati seksisime. Teised pikaajalises suhtes olevad sõbrad, kellele muret jagasin, väitsid, et see on täiesti normaalne ja juhtub igas suhtes. Ei olevat põhjust muretseda.