Nördinud mõtisklus: mitte ühtegi piiri! Laste kasvatamise asemel süüdistatakse kõiki teisi, lubatakse jalgu trampida...

„Miski, mida ma kuidagi väga sageli kohtan, ka mõne oma tuttava pere juures paraku ja mis on minu hinnangul väga suur probleem: ei tehta mitte midagi. Nagu päriselt. Ei ühtki piiri,“ jagab meiega oma mõtteid Naisteka lugeja.

„Lastele selgitamise, negatiivse käitumise lõpetamise asemel ignoreeritakse või süüdistatakse ümbritsevaid, küll ei oska vanaema vanaema olla, siis jälle sõprade peol on kõik liiga popilt riides ja oma laps nõuab ka jne...

Selle asemel, et leppida sellega, et vanaema kodus ongi vanaema, mitte sinu reeglid ja seal mõni piir on või oma lapsele selgitad ise väärtusi ja õpetad tänulikkust, et sul ei pea kõikide lastega samad asjad olema ja sul ei ole lubatud oma vanematele stseene korraldada ja jalgu trampides nõuda. Miski nii enesestmõistetav, aga ei, ka 15-aastastele pole keegi õpetanud, kuidas oma emotsioonidega hakkama saada.

Oma lastele piire kehtestab ja käituma õpetab igaüks ise. Pigem vist ongi paljulapseliste teema see, et kui endal pole ressursse - aega ja energiat, siis oodataksegi, et lisaks sellele, et riik ja ühiskond peavad üleval pidama, peavad nad ka kasvatustöö sinu eest ära tegema. Tõsiselt võiks mõelda, mitu last on jõukohane, et sa ise hakkama saaksid, ilma et kogu sugulaste, sõprade, külakogukonna elu ei keerleks sinu pere ümber. Kui ise hakkama ei saa, on aus vastus, et ükski pole jõukohane.“