Mulle meeldib kanda seelikut, tõsi, mitte kogu aeg, aga paar korda nädalas. Mitte minit, vaid täpselt põlveni või pisut pikemat. See on pikkus, mis mulle kõige paremini sobib. Ja mis siis, võib küsida, kanna rahulikult. Aga just seda rahu nendel päevadel napib.

Alustan välismaalt, täpsemalt Berliinist. Sõitsime sinna suvel, hirmsa kuumaga, ja mul oli suvekleit seljas. Ilma varrukateta, põlvini, pisut pikemgi. Grupi ainsa naisena tundsin end ilusana ja hästi — kuni linna peale kõndima läksime. Mis siis juhtus? Noh, vahiti. Algul nautisin seda, et oh, küll mul on alles ilus kleit seljas. Kuni mööduv nii viiekümnendates mees peaaegu koogutas mu jalgade poole ja heitis siis üle prillide mulle kavala pilgu. Vanamees pole ammu naist näinud, mõtlesin pahatahtlikult, sest meeldiv selline tähelepanu polnud.

Siis aga oli mul vaja kesklinnas üksi mingi asi korda ajada ja omapäi tänaval kõndides taipasin, et mida asjalikum nägu ette teha ja sihikindlam samm, seda turvalisem. Niipea kui jäin jalutama ja ümbrust vaatama, hakkas minu taha või kõrvale kogunema imelike pilkudega mehi. Tegin, et sain tagasi hotelli, aga teksasid mul kaasas polnudki ja sellise ilmaga neist puudust ka ei tundnud.

Mõtlesin siis järele, mida oleks tulnud kanda, et poleks sellist vastikut tähelepanu äratanud. Kas kleit on üldse lubatud? Oli küll lubatud. Aga pikk, maani, tingimata vormitu, et ei saaks aru, kus asub vöökoht või veel hullem, et naisel on ka rinnad. Kingad tingimata ilma kontsata, kõige parem, kui ebamäärast värvi tolmused sandaalid. Kõige rohkem kanti aga pükse, kolmveerandpikkuses, absoluutselt sõltumata sellest, kas see oli kandja kehaehitust arvestades kõige parem variant.

Ühesõnaga sain aru, et minu süü seisnes enda välimuse “paremate” osade rõhutamises ja kehvemate varjamises. Seda meile ju õpetatakse, kõik naisteajakirjad on neid nippe täis, ja päris huvitav on peegli ees või proovikabiinis uurida, kui hästi või halvasti on võimalik end lihtsalt lõike valikuga ilusamaks teha. Nüüd tundsin end oma sellelaadsete oskuste pärast, mis minu meelest pole üldse kuigi headki, tõepoolest litsina.

Ühtlasi tegi see mulle ka nalja ja hakkasin katsetama. Amsterdami läksin sügisel ja nimme seelikuga — ülevalpool kurguni kampsun, aga allpool põlvini seelik ja paksemad sukkpüksid,. Noh, efekt oli sama või kõvemgi. Ümberringi ikka ainult lohmakad teksad, mittemidagiütlevad tuulejopilaadsed ülerõivad, ja kõik tingimata vormitu. See paistis olevat võtmesõna.

Stockholmis tervitas mind rootslannast kolleeg, kellega olime suhelnud seni vaid kirja teel: oi, sa oled seelikus!

Küsisin siis otse, miks see nii suur sündmus on. Teate, mis ta vastas. Algul kohmetus, aga siis ütles, et see on nii ilus. Et ei saa vaikida, nähes ilu. Noh, lesbi, mõtlesin alguses, aga ta ei ole ikka… Sest siis oleksid lesbid kõik need tänaval vastutulevad meheliku sammuga, tugeva lõuajoonega, karmiilmelised poisipeaga naised. Aga ei ole ju, neil on mehed, lapsed ja koerad.

Tegelikult, kui aus olla, olen igal pool Euroopas end riietuse pärast kehvasti tundnud, vähemalt esialgu. Ikka selle seeliku või kleidi tõttu. Lätis või Leedus muide mitte, aga Poolas juba küll. Eestis võib selles suhtes rahulik olla, paljalt kleidi ja kontsade pärast sind veel litsiks ei peeta. Ja ärge tulge rääkima, et teksades on alati ja igal pool mugavam. Suvel mingil juhul mitte, ja on siis sukkpükste jalgaajamine tõesti nii metsikult ebamugav? Ei ole ju.