Mina olen kõige ilusam
Tahan teiega arutada enda jaoks imelikku avastust, mille tegin keeltekoolis. Grupp oli keskmine, kuus kuni kaheksa inimest. Täiskasvanut, muidugi. Mõni inimene punastas, kui vastas õpetaja küsimusele valesti, läks ähmi täis ja hakkas kummalist, asjassepuutumatut juttu ajama, mille mõte oli ilmselge, kuigi seda otse välja ei öeldud: tegelikult olen ma tark.
Mul oli võimalus sellist käitumist päris kaua päris mitme muidu toreda ja asjaliku inimese juures jälgida ja imestada.
Vastasin ka ise vahel valesti, aga selleks ma seal ju käisin, et keelt õppida — kui oleksin seda keelt osanud, poleks sinna läinud, on ju? Aga jõudsin järeldusele, et see pole ainuvõimalik suhtumine.
Võimalik on ka suhtuda nii, et kui ma kohe millestki aru ei saa või ei suuda piisavalt kiiresti grammatikas orienteeruda, olen loll. Ja see on ju hirmus. Loogiline, et siis tuleb tõestada (kellele? õpetajale, grupikaaslastele, endale?), et tegelikult olen ma tark.
Kuidas saab üksainus vale vastus inimese lolliks muuta? Vist ainult nii, et inimeses on sügaval peidus kahtlus, kas ta ikka on piisavalt tark. No ma ei tea, milleks piisavalt, kuigi ehk on just see võtmesõna. Sest kui ise endasse ei usu, ei piisa millestki ja ei piisa kunagi. Nimetatakse selliseid asju kompleksideks?
Hakkasin mängima mõttemängu: mis mind niimoodi haavaks, et purskuksin näost punasena mõistujuttu ajama, mille halvasti varjatud mõte on, et tegelikult olen ma ikka küll ja päris kindlasti… jah, missugune?
Selle, kui keegi on minust targem, võtan teadmiseks suure rõõmuga: järelikult on mul temalt õppida. Keegi on tublim? Tunnen kaasa: tublidust ma täiskasvanud inimese puhul mingiks väärtuslikuks omaduseks küll ei pea. Andekam või huvitavam? No unistagu edasi… aga midagi tõestama ma ei hakka: küll saavad ise aru, et minuga neil ennast võrrelda ei maksa!
Keegi on minust rikkam? Jah, paljud. Tundku rõõmu, tahan ka ise rikas olla, küll kunagi saan. Keegi on minust edukam? Olgu rahulikult, nagunii defineerime edu erinevalt. Keegi on parem inimene kui mina? Kindlasti paljud!
Keegi on minust ilusam? Misasja!? Kus sa näed teda? Miks sa nii arvad? Mille poolest ta siis ilusam on? Mu juuksed ju ikka läigivad? Juuksur ütles, et ta pole ammu nii korras pikki juukseid näinud! Need vistrikud lähevad paari päeva pärast ära, mina pole oma hormoonides süüdi! See huulepulk sobib mulle ideaalselt! Ja nii edasi.
See mõttetu joru, mis minust selle väite reaktsioonina paiskus, osutaski ilusti minu nõrgale kohale. Ma ei pea olema kõige targem, tublim, parem või rikkam, sest olen kindel — kui ma ka pole “piisavalt”, küll ükskord ikka saan. Küll aga arvan ma, et pole “piisavalt” ilus — ja sellepärast lähen närvi, kui silmapiiril on keegi minust ilusam.
Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim kogu maal? Selle muinasjutu kuri tädi oli ilmselt tugeva kompleksiga: veel ilusam olevus tuli hävitada! No mürgiõuna ma endast ilusamaks peetavale naisele ei paku, kuid ennast tema seltskonnas hästi ei tunne.
Kui mul tekib kahtlus, et seltskonnas on keegi minust ilusam (“sama ilus” võib küll rahulikult olla), ei aita siis sügav veendumus, et nagunii olen enamikust targem, huvitavam, paljudest rikkam ja kõigist kuulsam. See selleks, see on tore jah, aga mina tahan olla kõige ilusam! Ja mu tuju on rikutud ja õhtu mokas.
Naeruväärne? Jah, ja samas kurb. Miks ma peaks? Aga sellepärast, et kui ma ei ole kõige ilusam, siis ma pole üldse keegi. Nii ma tunnen. Pagana päralt, äkki pole mul üldse vaja juukseid värvida, jumestuskreemi ja põsepuna? Ja miks need ei aita või aitavad ainult väliselt?
Oleks äärmiselt huvitav teada, on minusuguseid veel. Kui mitte kõige ilusamaid, siis ehk kõige targemaid, kuulsamaid, saledamaid, kõige paremini riietujaid, kõige paremas kohas elavaid, kõige maitsekamaid, kõige armastatumaid, kõige paremaid emasid või abikaasasid, kõige lahkemaid võõrustajaid, kõige kaugemal reisinuid. Võimalusi on lõputult, täpselt nii palju nagu inimese võimalikke valupunkte.
