Suur võlg algab väiksest hooletusest

Üpris paljude inimeste igapäevakäitumine näib olevat kantud juhtmõtetest „Ära mõtle, osta kohe!” ja „Võta SMS-laen, väldi odavaid analooge!”. Võlanõustaja juurde leitakse tee paraku alles siis, kui ollakse end lootusetult võlgadesse mässinud. Sedakorda jagab Tallinna sotsiaaltöö keskuse võlanõustaja Katri Heinjärv õpetlike näidete varal hoopis soovitusi, kuidas rahaasju ohjes hoida.

„Võlanõustaja jutule tullakse reeglina liiga hilja — näiteks alles siis, kui juba ähvardab korterist väljatõstmine,” tõdeb Katri Heinjärv.

Ta avab ka põhjuse: suurtes võlgades olev inimene langeb sügavale masendusse ega võta midagi olukorra parandamiseks ette. „Postkast võib olla võlanõudeid täis, ta isegi ei ava ümbrikke. Paraku üritatakse isegi üürivõlgade puhul mängida sellist jaanalinnumängu.”

Üürivõlg maksa esimesena!

Rahamured saavad sageli alguse sellest, et mõni kuu jääb üür maksmata. Katri Heinjärv mainib, et kogunenud võlasumma ei pruugi esialgu olla kuigi suur, enamasti jääb see 6000–10 000 krooni vahemikku.

Kui aga jalgealune tehakse tuliseks, mistõttu võetakse ka pangalaen, võib see varsti kerkida juba sadade tuhandeteni. Enamasti selgub võlanõustaja juures ka tõsiasi, et tasumata üür pole inimesel ainus rahaline kohustus.

Võlanõustaja toob oma praktikast mõtlemapaneva näite: „Üks 42aastane kahe lapsega naine oli jätnud mõned kuud korteriüüri maksmata, tema võlg oli 10 000 krooni. Kui ühistu esitas nõude, võttis naine BIGist laenu. Igaks juhuks kohe rohkem, kui laenu katteks tarvis — 70 000.

Raha kulus ruttu — peale üürivõla tasumise veel mobiiltelefonile, kaabeltelevisioonile, krediitkaardi arveteks… Kui see pereema lõpuks meie juurde jõudis, oli tal jälle tekkinud 15 000kroonine üürivõlg, aga lisaks ootas tasumist ka 300 000kroonine pangalaen.”

„Üürivõlad tuleb maksta kohe!” manitseb Heinjärv. „Kahjuks ei anna paljud endale aru, et üürivõla tõttu võivad nad kodust ilma jääda.”

Olgugi et näiteks Tallinnas on sellistele peredele olemas Tuulemaa sotsiaalmajutusüksus, on raske isegi ette kujutada, mida tunnevad kodust lahkuma sunnitud pere lapsed!

Võlanõustaja teab, et abi võivad vajada ka sellised inimesed, kes elavad mitu miljonit maksvas majas või korteris — neile käivad igakuised kulud lihtsalt üle jõu.

„Ühele naisele jäi pärast lahutust maja, samas oli endine mees oma firma arvelt suutnud kirjutada naise nimele ka 1,5 miljoni kroonise laenu — maja väärtusega võrdse summa,” kirjeldab Heinjärv. „Maja tuli loomulikult maha müüa, aga sugulased aitasid talle korteri otsida ja naine sai siiski oma eluga edasi minna.”

Hätta võivad sattuda ka luksuslikus kodus elavad vanainimesed, kes sellest loobuda ei raatsi. „Üks eakas proua elas vanalinnas neljatoalises korteris, aga oma pensionist üüri maksta ei jõudnud. Sugulaste abiga leidis ta endale väiksema korteri.”

Nende lugude moraal on, et hätta sattunud inimesel on tihti abi lähemal, kui ta ise aimatagi oskab. Võlgadesse sattunu ei taha oma jamadest teistele rääkida, samal ajal aitaksid lähisugulased ja sõbrad teda ehk hea meelega.

Katri Heinjärve sõnul oleks veelgi parem, kui endale õigel ajal tegelikest võimalustest aru antaks: „Väikese sissetulekuga kinnisvaraomanik võiks oma avara korteri välja üürida, teenida tulu ja elada muretult tagasihoidlikumates tingimustes. Seda meil millegipärast eriti ei praktiseerita…”

SMS-laenude ahvatlev lõks

Enne väikelaenu kasuks otsustamist soovitab võlanõustaja kindlasti aja maha võtta ja tõsiselt aru pidada — on seda ikka hädasti vaja?

Sest väikelaen on alati kallis ja selle võtmiseks enamasti väga vähe õigustust. Seda tehakse tavaliselt ikka selleks, et kibekiiresti soetada kodumasinaid, videoaparatuuri ja muud kribu-krabu. Tihtilugu lihtsalt sellepärast, et naabrist mitte maha jääda.

Võlanõustaja pole sellise sinisilmsusega rahul: „Vanematel inimestel on selliste asjade jaoks ja ka mustadeks päevadeks säästud, aga noor inimene läheb ja võtab mõlemal juhul laenu.”

Nii mõnelgi tuleb saada ise oma vitsad, et veenduda — laenukontor ei tegele heategevusega ega vaevu uurima, et kohustust liiga kergekäeliselt ei võeta.

„Mulle on näiteks SMS-laenude puhul jäänud küll mulje, et seda võimaldatakse absoluutselt kõigile, tausta kontrollimata,” kahetseb Katri Heinjärv. „Üks lastekodu taustaga noor võttis lausa viiest SMS-laenu kontorist 3000 krooni. Ja ta ei kasutanud seda raha ise, vaid jaotas hoopis tuttavatele, kes abi palusid. Loomulikult on ta nüüd tõelises hädas.”

On neidki, kes jäävad võlgadesse oma liigpehme iseloomu tõttu, märgib nõustaja. Ta selgitab: „Nad ei tihka lahkele pakkujale ära öelda, kuigi seda asja või teenust pole neil eriti tarviski — olgu see kataloogikaup, soodne reis, uus mobiiltelefon või kutse raamatuklubisse.”

Tehinguga saab mesine müügijutt loomulikult otsa. Kui arve jääb tasumata, sekkub kohtutäitur ja võlasumma omandab peagi kosmilise suuruse. Rahahätta võib viia isegi näiteks mõni raamatukokku tagastamata jäänud raamat, hoiatab Heinjärv.

„Inimene on näiteks kolm aastat tagasi laenutanud raamatuid ja selle ammuilma ära unustanud. Raamatudki on kaduma läinud. Vahepeal on sekkunud inkassofirma, nüüdseks on võlasumma tagastamata raamatute eest juba 1500 krooni. Kui ta raamatud tagasi viiks, oleks summat võimalik mõnevõrra vähendada, aga 500 krooni inkassofirma teenuste eest tuleks ikkagi maksta.”

Võlanõustajal on varuks ka lohutus: kui inimesel on sissetulek olemas, leidub probleemile kindlasti lahendus. Tõsi ta on, et laenu ega muud rahalist tuge võlanõustajalt loota ei tasu (mõnele kliendile on see loomulikult suur pettumus!).

Küll aga aitab nõustaja ühistute ja pankadega võla asjus läbi rääkida, kohtutäituriga ühendust võtta ja analüüsida, kas oleks ehk lähikondlastelt abi loota.

„Võlgade tagasimaksmine võib võtta pikka aega,” tõdeb Katri Heinjärv. „Vaatamata sellele peab suutma eluga edasi minna, õppima elama koos võlaga ja edaspidi seda vältima.”