Ma ei tahtnud sellist elu
Eks igaüks meist peab vahel enesega koosolekuid ja mõtiskleb, milline elurada on valitud ja kas see viib just sinna, kuhu süda ihkab.
Mõned võivad muheledes nentida, et elul on neile oluliselt rohkem pakkuda, kui soovida julgesid. Enamus tunnistab, et palju tööd ja vaeva on nähtud ning kurss püsib väikeste kõikumistega õigel teel.
Tulemus ei lase küll liigselt rõõmustada, kuid nuriseda pole ka millegi üle. Alati leidub ka neid, kes hoiavad kahe käega peast kinni ning küsivad ahastades: “Miks MUL ei ole normaalset elu?!?“
Teismeiga
Öeldakse, et teismelisena on inimene oma sisemiste soovidega kõige paremini kontaktis. Vanemad, sõbrad ja ühiskond pole väljakujunevale isiksusele veel liigset survet avaldanud ning peas keerleb vaid “ma tahan”, mitte “ma pean”.
Minulgi oli pubekana tulevikust oma nägemus. Lapseliku siirusega olin elu tähtsündmused oma salajasesse mõteteraamatusse kritseldanud ja konkreetsed tähtajadki pannud:
• 18-aastaselt tantsutrupi moodustamine ja aktiivne esinemine
• 21-aastaselt koreograafiaalase kõrghariduse omandamine
• 23-aastaselt abiellumine
• 24-aastaselt esimene beebi
• 25-aastaselt oma tantsustuudiot loomine ja juhtimine
• 28-aastaselt teine beebi
• 30-aastaselt oma maja
Nägin ennast särava ja eduka tantsijana, armastava abikaasana, õnneliku inimesena. 33-aastasena pole ma loetletud punktidest ühtegi saavutanud. Hinges pakitseb ja käärid soovitu-tegelikkuse vahel ei anna asu.
Haridus
Lõpetasin keskkooli medaliga ning vanemaid ja targemaid kuulda võttes asusin õppima ärijuhtimist. Esimesed kolm kursust läbisin nominaalajaga, kuid siis tekkis tõrge.
Juhtimisarvestuse loengu ajal sisustasin oma aega tantsukostüümide disainimisega. Need jäidki paberile, sest tantsimisega sain ennast välja elada vaid ööklubides või kodus peegli ees karates.
Seitsme aastaga sain kooli siiski lõpetatud. Vastumeelselt.
Töö
Varajane iseseisva elu alustamine ja õppimine erakõrgkoolis nõudis suuri väljaminekuid. 17-aastaselt alustasin tööd müügiassistendina, sealt edasi läks karjäär ettevõttes oma loomulikku jada — müügikonsultant, müügidirektor Eestis ja hiljem kogu Baltikumis.
Kõige kirkam periood oli müügikonsultandina, kui palgapäeval oma tulemust numbrites nägin. Hiljem arvud küll suurenesid, kuid samaväärselt või veidi rohkemgi ka tööhulk ja vastutus.
Tundsin, et vananen murekoorma all viis aastat päevas ning vahetasin töökohta. Sama positsioon, teised tooted, edukam firma. Midagi ei muutunud — 30-aastaselt olin läbipõlenud ning üle kõige maailmas vihkasin müümist.
Neli kuud haiguslehel ja arvukalt antidepressante aitas aru saada, et olen oma rajalt oluliselt eksinud. Periooditi leian ennast psühholoogi vastuvõtult, sest tunnen, et vajan abi.
Tänaseni pole selgusele jõudnud, mis silmad jälle särama lööks. Pentsik tundub mõte sellises eas tantsijakarjääriga alustada…
Perekond
Ma armastan südamest lapsi, kuid minu panus iibe tõstmisele on -2.
Esimese abordi tegin ülikooli teisel kursusel, olin just 18-aastaseks saanud. Mõte nii noorelt emakssaamisest hirmutas, pidasin olulisemaks hariduse omandamist ja majandusliku kindlustunde saavutamist.
See mõjus suhtele väga halvasti. Elukaaslane ei andestanud mu tegu ning järgnevad kaks aastat oli kodune elu maapealne põrgu, lõppedes meeldejääva fiaskoga.
Sealt edasi olen suhetes olnud tõeline käpard. Ma ei armu kergelt, aga kui kellegi näol oma printsi ära tunnen, pühendun jäägitult. Minu mees peab olema maailma kõige õnnelikum ning sellega olen imelikul kombel sidunud ka oma sisemise rahulolu.
Aga omad vitsad peksavad… Just ühel kõige õndsamal perioodil näitas rasedustest kahte triipu. Ma olin seekord valmis! Kuid elukaaslane ei hüpanud mu uudise peale rõõmust lakke, vaid palus raseduse katkestada.
Kaks korda jätsin määratud ajal haiglasse minemata, kolmandal korral olin piisavalt nõrk ja omadega puntras. Suhe lõppes samal päeval, kui lõppes meditsiiniliselt ühe väikese inimese elu.
Kõigil mu sõbrannadel on lapsed, mõnel isegi kolm. Enamik neist on abielus ja kuigi tõuse-mõõnasid esineb, iseloomustab nende elu stabiilsus. Minu taluvuspiiriks suhtes on kujunenud üks aasta. Selle ajaga jõuan armuda, kogu südamest armastada, kogu südamest vihata ja siis lahku minna. Pole veel selgusele jõudnud, kas truudusetuid mehi tuleks mõista või hukka mõista.
Igapäevaelu
Kuigi mulle meeldivad tervislikud eluviisid, suudan isegi siin vastupidiselt oma soovidele käituda.
Vihkan suitsetamist, aga ikka läidan uue sigareti. Tahan heas vormis olla, kuid 5 üleliigse kilo kaotamine käib üle jõu. Šokolaaditahvli viimase tüki järele haarates luban endale, et homsest hakkan tervislikult toituma ja lähen trenni.
Aga homme on samasugune nagu täna ja ma ei suuda ennast muuta.
Mul on väga toredad ja südamlikud sugulased, kuid ma ei tea nende käekäigust midagi. Kui kohtuda vaid jõulude ajal, jäävad suhted pinnapealseks.
Mõtlen sageli oma lapsepõlve sõbrannade peale ja tahaksin neid näha, kuid aastatepikkune eemalolek võtab julguse kontakteeruda.
Olen iseennast oma elus alt vedanud ja usk oma valikutesse on kadunud. Isegi seda virisevat suhtumist ma ei salli, ometigi kleepub see iga päevaga aina tugevamalt mu külge.
