Sensitiivid, pilk selgeks!

Kas oled käinud sensitiivi juures haiguse puhul abi otsimas? Ma ei pea silmas neid, kes tahavad mõnd meest äranõidumise teel enda külge köita või muud sama kahtlast. Ja sensitiivide all mõtlen kõiki neid ravitsejaid, kes kasutavad inimeste abistamiseks niinimetatud mittetraditsioonilisi ravivõtteid. Isegi kui tegelikult on need võtted palju vanemad kui need nüüdseks nn traditsioonilised.

Nojah, mina olen käinud viis korda. Viie erineva alternatiivse ravitseja juures. Eelkõige saamaks teada, mis mul viga on, niisiis lootusega diagnoosile. Sest tavalised arstid ei osanud sümptomi põhjust leida ega mind sellest tüütust haigusest ravida.

Ja ma uskusin sensitiividesse. Täiega. Olen alati arvanud, et “tähtsaim on silmale nähtamatu” ja energiavälja olemasolu on ju lausa füüsikaliselt põhjendatav, kui see kellelegi argument on. On loomulik, et elus keha kiirgab, ta on ju soe, temas on ju liikumine! Ja on loomulik, et see energia ulatub meie füüsilisest kehast mõnevõrra kaugemale. Ja kui seda mõjutada, mõjub see ka füüsilisele kehale.

Minu jaoks oli kõik põhjendatud, selge ja loomulik. Ühesõnaga, ma ei kahelnud sensitiivides hetkekski ja vaatasin nende poole alt üles siira austuse ja imetlusega. Kuid ükski nendest viiest ravitsejast ei suutnud mind aidata. Veelgi enam. Viimase juurest lahkudes on kadunud ka mu usk nende võimetesse, ja seda mitte sellepärast, et nad minu juhtumi puhul jäid abituks.

Võib-olla on kusagil mõni ravija, kes tõepoolest aitab inimesi, aga minu kogemus seda ei kinnita. Minu kogemus ütleb, et niinimetatud võimetega sensitiiv on hägusa ja kalkuleeriva pilguga uduajaja, kes kogu aeg kaalub, milline jutt mulle kõige rohkem “peale läheks” ja sisse tooks.

Võib-olla tõmban endale selle avaldusega kaela nende needuse. Aga nad ei tohi ju tegelikult oma võimeid kurja tegemiseks kasutada, eks ole. Ja pealegi nende needus mulle ei mõju.

Sest üks neist, kelle juures käisin, piidles mind algul tükk aega silmanurgast, kuni mul hakkas tõeliselt ebamugav, ja sõnas siis, et tema kosmilisest andmepangast minu andmeid kätte ei saa. Seega ei saa mind ka aidata. Miks ei saa andmeid kätte, küsisin. No sellepärast, et on selliseid inimesi, vastati, ja sellised inimesed peavad leidma viisi, kuidas ennast ise aidata. Sest nad suudavad seda.

Olen selle lause peale palju mõelnud. Tähendas see, et mul on endal “võimeid”? Aga miks tema siis ikkagi mind aidata ei proovinud? Miks ta mind silmanurgast piidles ega vaadanud kordagi otsa? Nagu oleks ma midagi, ütleme, vastikut või lausa ohtlikku.

Teine näide. Puumajade rajoon, kena kodu, kus võetakse vastu ka abivajajaid. Palju taimi ja avarust. Ravitseja lühemapoolne mees, tugevate prillidega, mille tagant silmi ei näegi. Pendliga tehti kindlaks mu erinevate elundite võnked, selgust ei saanud, kas oli midagi korrast ära või ei.

Muude küsimuste seas küsis mees, kas ma saan rahulduse kergelt või raskelt. Küsimus tundus kohatu ja sellepärast naljakas, kuid olin tulnud ju abi saama ning vastasin ausalt nagu arstile, et pigem raskelt. Lisasin nagu kinnitamaks, et see küll probleem ei ole, et noortel meestel on võhma jännata küll.

Ravitseja, nii viiekümnene, vaidles vastu, et just vanematel meestel on rohkem kannatust, ja mulle tundus imelik sel teemal temaga vaielda, olin tema ees avameelitsenud nagu arsti ees ega võinud arvatagi, et see teda kuidagi puudutaks. Varsti soovis ravitseja mu pead masseerida, mis panevat mingid “asjad paika”. Olin tulnud abi saama ja loomulikult lubasin tal masseerida.

Algul oli hea nagu peamassaazh ikka, kuigi mees hingeldas pisut. Panin selle ta põduruse arvele. Kuid siis suruti mulle vastu kukalt midagi kõva. Ma ei suutnud uskuda — kas teie oleksite kohe uskunud? No mitte püstol, loomulikult. Midagi palju vastikumat, mida ravitseja juures üldjuhul näha ei loodeta, ma arvan. Tõusin, vabandasin ja lippasin sealt ilma maksmata tulema.

Sellest on mõni aasta möödas ja ma ikka ei suuda õieti omaks võtta seda, mis juhtus. Nii raskelt vaibub usk sensitiividesse kui imelistesse inimestesse.

Veel üks juhtum, idamaist värvikat pudi-padi täis korter. Tugevalt värvitud keskealine naine kuulas mu ära, tegi oletusi mu mineviku kohta, mis ei vastanud tõele. Palus mul veel endast rääkida. Tegi kätega midagi minu ümber, andis soovituse juua püha vett ja kanda talismani. Kõik. Väljudes oli tunne, nagu oleksin tulnud tänavale tühjusest.

Tema vaatas küll otsa, aga tema pilk oli arvestav. Ma ei tea, kas teile ei tundu, et valetaja reedavad silmad väga hästi. Pilk vilab või püüab sind kuidagi hüpnotiseerida.

Vaadake kas või mustlasnaisi, kes üritavad igal võimalusel teile ennustada. Või inimest, kes iga hinna eest püüab teile meeldida. Ta lausa joob kaasvestleja näost iga ilmemuutust, tõlgendab iga silmapilgutust. Milleks? Ikka selleks, et ootustele vastata — või vastase nõrk koht leida ja sellele panustada. Haigel inimesel on aga nõrku kohti palju või on need eriti tundlikud.

Kuidas ma usun siiralt inimest, kelle pilk on hägune, vilav, ebakindel ja arvestav? Kes näib midagi kogu aeg kartvat? Kas ei peaks ühendus universaalse või kosmilise tarkusega muutma inimese hoopis energiast pakatavaks või vähemalt armastust kiirgavaks, milleks me ka ilma vaimse allikaga otseühenduses olemata aeg-ajalt võimelised oleme?

Sellepärast oskan ma hinnata “päris” arsti otsekohest pilku ja juttu. Ta ei näe küll mu aurat, aga mis sellest. Ta ei aja mulle vähemalt udu ja diagnostika peaks ju ka üha arenema.

Ah jaa! Ühe selgeltnägija unustasin. Tema oleks siis kuues. Tema juurde ei läinud ma mingi haiguse pärast, vaid mu koer oli kadunud. Mees näitas linna kaardil suuna, kuhupoole viga saanud kuts olevat minema pannud, võttis selle eest väga palju raha ja vaatas mulle oma suurte kurbade pruunide silmadega otsa. Need olid selged ja kaastundlikud. Koer olevat elus.

Oligi, ja suund oli ka õige.