Krediitkaardiga säästuka piimasabas
Rahamuredega maadeldes on mulle selgeks saanud üks asi: rahamured ja võlad on nagu suur lumepall, mis mäest allapoole veeredes aina kasvab. Esimeseks tõukeks pole palju vaja — piisab ühest lihtsast asjast, mis eelarve tasakaalust välja ajab ning — läinud ta ongi.
Minu “tõukeks” võis saada juba üle-eelmise talve küttearve, arvan ma. Tollal oli mu sissetulek enam-vähem krooni täpsusega paigas: kodulaen, telefon, elekter, lapse lasteaiatasu, söök ja muud kulud. “Üle” ei jäänud midagi või äärmisel juhul mõnisada krooni. Lohutasin end sellega, et küllap palk varsti tõuseb ning läheb natuke kergemaks.
Juhtus aga nii, et külm talv kasvatas küttearve lakke ning eelarve langes miinusesse. Sääste mul polnud. Need olid kulunud oma elamise soetamise peale pärast seda, kui meie teed lapse isaga lahku läksid. Sestpeale elasimegi üsna täpselt kalkuleerides.
Esimesel korral laenasin puudujääva raha hea sõbra käest. Maksmata pole ma arveid kunagi jätnud, sest kuuse alla ei tahaks ka lapsega sattuda.
Südametunnistus ja uhkus ei lasknud mul aga sõbrale kaua võlgu olla, kuigi tema poolest tagasimaksmisega kiiret polnud. Otsustasin palka saades talle raha tagasi kanda. Eelarvega jäin endiselt nihkesse.
Järgmised kuud üritasin rohkem kokku hoida, koonerdasin toidu pealt, otsisin netist odava elu retsepte ja lihtsaid, kuid kasulikke toiduvalmistusõpetusi. Muutusin järjest osavamaks “säästukokaks”.
Kõik ostud ja isegi tehtud toidud sai täpselt tabelisse kirja pandud. Mitte lihtsalt toidupoe arve või muude kulude nime all, vaid kõik üksipulgi: kogused, grammid ja summad. Arvutasin ka välja kindlate toitude maksumuse, selle, kui pikaks ajaks midagi jätkub jne. Jube matemaatika, ühesõnaga.
Paraku polnud sellest eriti palju abi. Kui toidurahaga saigi natuke mängida, siis muuga mitte. Laen tuli tasuda õigeaegselt, samuti muud arved, kuigi venitasin nendega viimase võimaliku tähtajani. Kuidas ma ka ei rehkendanud, siis jätkus mu sissetulekust vaid püsivate kulude katmiseks.
Aeg-ajalt tuli aga ette ka ootamatuid väljaminekuid. Lapsele oli tarvis rõivaid ja jalanõusid, vahel harva rohtu, endal hambaarsti juures käia jne. Seisin korduvalt lõhkise küna ees või vesistasin õhtul hilja patja.
Ühel meeleheitehetkel kui vaid nädal pärast palgapäeva arve tühi oli, võtsin kiirlaenu — seda saab tänapäeval ju mitmest allikast. Olen numbriinimesena laenude “anatoomiaga” väga hästi kursis, kuid mul oli vaja mõtlemisaega — mida edasi teha. Laen aitas mul vähemalt poest süüa osta ja eelmise kuu elektriarve ära maksta.
Kuna oli üsna selge, et järgmine kuu olen endistviisi miinuses ning “päästjaks” võib jällegi saada vaid mõni kiirlaenudest, tuli midagi paremat välja mõelda. Otsustasin abi küsida pangalt. Olen ikkagi korralik laenuklient olnud, stabiilne sissetulek ka olemas — miks siis mitte.
Nõnda saigi minust krediitkaardi omanik, mitte küll teab-mis-suure limiidiga, kuid midagi siiski. Arveid sellega tasuda ei saa, kuid poest osta küll, kasvõi toitu — keegi ei küsi, mis ma sellega teen.
Praeguseks pole minu krediidist küll väga palju järel. Olin vahepeal sunnitud sellega ka ühe suure ostu tegema — nimelt ütles üles minu kümme aastat vana pesumasin. Remondimehed hindasid parandamise mõttetuks, mistõttu saigi uus soetatud, osaliselt järelmaksuga.
Nüüd ma siis maksan selle kaardi arvelt korraga nii pesumasinat kui pangaintressi ning — kuu lõpus ka toidu eest. Järgmise kuu maksepäeval kustub mu kontolt esimesena kodulaen, siis riburada muud arved ja krediitkaardi püsimakse. Ja elangi nii, võlgu. Mitte et ma seda heaks kiidaks, kuid ennast süüdistades ja nuttes ei suudaks ma ei tööd teha ega ka lapsele normaalne ema olla.
Ma olen oma kehva olukorda igati varjata püüdnud, sest ei saa ju täiskasvanud inimese ja emana vanemate juurde abi otsima minna, veel vähem sõpradele-töökaaslastele kurta. Tahaks ikka ise oma eluga järje peale saada. See mõte mind veel optimistlikuna hoiabki — et ühel heal päeval ma seda ka suudan.
