Vanemate tähelepanu keskmes olemise eelise annavad ka erilised omadused: ilus välimus, erilised anded. Paratamatult vajavad ja saavad enam hoolt haiged lapsed. Teised aga tunnevad ennast kõrvaletõrjutuna, sest vanematel ei jagu nendega tegelemiseks piisavalt energiat.
Õed-vennad kaklevad lastena eelkõige vanemate tähelepanu pärast. Kui vanemad tõepoolest eelistavad üht järeltulijat teisele, ei teki laste vahel lähedast suhet ka täiskasvanueas. Kõrvaletõrjumine õhutab last elus rohkem pingutama, kuid hingehaavad jäävad!
“Vendadega ei suhtle ma tänaseni”
“Ema hoidis alati vendi rohkem kui mind ja ega ta sellest suurt saladust teinud ka,” tunnistab Eha (56). “Ütles, et ah, mis need plikad ikka on, aga näe, poistega on hoopis teine asi. Neist on vanaduspõlves tuge ka. Terve lapsepõlve ja isegi neiuea põdesin seetõttu ning kannatasin aastaid alaväärsuskompleksi all.”
Nüüd püüab tütar leida ebavõrdsele kohtlemisele mõistuspärast seletust: “Praegu mõtlen, et kuna pärast sõda oli mehi vähem, siis võib-olla hoidsid naised mehi ja poisse ka sellepärast rohkem.”
Elu ise läks aga teisiti, kui Eha ema oli ette kujutanud: elu viimased päevad veetis ta ikkagi tütre toanurgas, pärast seda, kui oli oma korteri ja maja poegadele pärandanud ja nood ta välja tõstsid. Ehale ei pärandanud ema midagi.
“Vendadega ei suhtle ma tänaseni,” tunnistab Eha. Ta põhjendab: “Pärast ema surma tulid nad mind veel süüdistama, nagu oleks ema surm minu põhjustatud, ja küsisid isegi kaks aastat tagasi emale kingitud äratuskella tagasi.”
Nüüd usub naine, et kõrvalejätmisel on ka häid külgi: just see on teda elus rohkem pingutama õhutanud. Eha on tegelikult oma pere ainus laps, kellel on olnud edukas karjäär.
“Õde saab siiani kogu tähelepanu endale”
Illel (40) on oma õega aastaid pingelised suhted olnud. Tema arvates on õde alati tunnetanud oma eelisseisundit pere noorema lapsena ja samas püüdnud ka oma paremust tõestada, üritades muu hulgas näiteks Ille mehega flirtida.
Kuigi endast kõrgel arvamusel, noolib ta igal võimalusel teiste abi. “Ema näiteks leiabki, et just minu kolme lapsega õde on alati see vaene ja väetike, keda kõik aitama peavad, aga mina oma ühe lapsega ei vaja mingit tähelepanu.”
Samas on ema Illele maininud, et tema pärast ta ei muretse, sest nii tugev naine saab alati ise hakkama. “Huvitav, kas mind karistatakse selle eest? Ma ei saa aru, miks oli üldse kolme last vaja teha, kui kogu küla neid aitama ja hooldama peab! See on loomulik, et vanaema aitab lapsi hoida, kuid siis peaks ju kõiki lapselapsi võrdselt hoidma. Minu Markus näeb aga vanaema ainult sünnipäevadel,” on Ille solvunud.
“Õde on mul muidugi osav manipulaator ka,” jätkab naine. “Mul on tunne, et ta noolib isegi ema pensioni endale. Ja siis ema helistab mulle ja kurdab, et raha on ikka väga vähe ja kas sa saaksid laenata. Vahel ostsin emale riideid. Varsti nägin, et need olid juba õel seljas. Nüüd on kindel sott — emale teen kingitusi ainult sünnipäevaks ja jõuludeks.”
“Keskmine laps oleks nagu nähtamatu”
Praegu eduka müügijuht Rauli (33) arvates peab paika, et peres on esikohal vanem ja noorem laps. Keskmise lapse staatus on lapsepõlves raske taak kanda.
“Vanem vend oli mul tubli sportlane ja isaga kogu aeg mestis — küll nad ehitasid koos mudellennukeid, küll käisid koos kalal. Ema hoidis jälle põhiliselt minu inglilokkidega väikest õde. Ja mind nagu polnudki olemas!” räägib mees poisipõlvest.
Rauli arvates vaatasid vanemad temast justkui läbi. “Seda oli väga raske taluda ja tihti nutsin ennast õhtul magama.”
Kui Raul sai 16, lahkus ta kodust ja kolis ühe oma üksiku vanatädi juurde. “Tema hoolis minust tõeliselt ja kasvatas must inimese, kes ma praegu olen!” on Raul tänulik. Mees tunneb tagantjärele väikest kahjurõõmugi selle üle, et oma vanematele ärakolimisega ebamugavust valmistas — kõik ju hakkasid küsima, kus Raul on.
Kuid ka hiljem polnud vanematel temast ei sooja ega külma, tõdeb mees. “Kui keskkooli ja ülikooli ära lõpetasin, ei tulnud keegi mulle isegi õnne soovima. Nagu polekski mind olemas olnud. Ka õde ja vend ei teinud katset minuga sidet pidada.”
Nüüdseks on vanemast vennast saanud alkohoolik ja nooremal õel on kuuldavasti narkoprobleemid. “Tuleb välja, et mina olen oma pere kõige normaalsem inimene,” leiab lapsepõlvetraumadest nüüdseks toibunud Raul.
“Vanema lapsena olin nagu koduabiline”
Väikesest Eesti külast pärit Aiki (36) oli kõige vanem laps. Ta on perest ainus, kellel on kõrgharidus, kuid naise arvates pole selle omandamise põhjuseks mitte tarkus, vaid pigem see, et ema teda diskrimineeris. Perel oli oma põllumaa, loomad — tõeline maamajapidamine.
“Ema töötas lüpsjana ja isa oli traktorist. Mõlemad armastasid napsitada. Meid oli kokku viis last ja mina olin kõige vanem. Pidin alati oma väiksemate õdede-vendade eest hoolitsema.”
Isa hoidis esimest tütart väga, aga ta suri varakult viinasurma. Enne seda oli neil emaga palju lahkhelisid. Aiki arvab, et ehk elas ema tema kui isa lemmiku vastu oma allasurutud viha välja. “Nooremaid ta veel vahel kiitis või tegi kas või paigi, eriti hoidis ta meie kõige nooremat venda, sest too oli nooruses palju haige.”
Aiki meenutab, et tundis end nagu koduabiline: “Terve minu lapsepõlv oli alati üks suur pesupesemine, sest masinat ju polnud. Veel vaaritasin tervele perele süüa. Lisaks maatööd.”
Ka mäletab naine, et juba kuueaastasena keetis ta ise moosi ja tegi majapidamistöid ning väiksemad lapsed olid kogu aeg tema sabas. Ema võtnud seda aga väga loomulikult ega pööranud talle üldse tähelepanu. Aiki arvab, et küllap just nii saigi temast ülivastutaja ja teiste eest hoolitseja. “Lugesin alati väiksematele unejuttu ja õppisin viitele, et ema kiitust ära teenida, aga ta isegi ei märganud mind,” on naine sellises suhtumises pettunud.
“Nüüd kui olen lugenud mitmeid eneseabiraamatuid, olen aru saanud, et kui ka vanemad sinust ei hooli, tuleb ise endast hoolida. Imelikul kombel ei mäleta, et oleksin nooremate õdede-vendade peale kunagi armukade olnud, aga ema peale olin aastaid pahane küll. Õnneks saavad kõik meie pere lapsed omavahel hästi läbi ja ka vanematele, kes praeguseks mõlemad surnud on, olen nüüdseks andestanud. Eks nad andsid oma parima.”
Ammused tunded ärkavad ellu
