Sünnitage mulle laps! Maksan heldelt

Meie mail pole see võimalik, et keegi teine sinu lapse ilmale toob. Aga mujal maailmas käib see äri vägagi edukalt ja „teenuse“ soovijatest pole puudust. Ent küsimused jäävad: kes siis ikkagi on ema? Kas see, kelle omad on rakud, või see, kes sünnitab?

Reformierakonna tantsutähest asespiikril Kristiina Ojulandil on kõik selge. Ema on see, kelle omad on rakud. Mõelge, kui lihtne: loovutate laboratooriumis oma munarakud, võib-olla veel näiteks külmutate need mõnekümneks aastaks, sest praegu pole teil mingit tahtmist titega jännata.

Siis tuleb lapsesaamise tuju. Olete juba viiskümmend? Oh, mis sellest. Ise sünnitada ei saa või ei taha? Kökimöki, see on väike mure. Surfate netis, leiate agentuuri, see vahendab teile surrogaatema, kes on nõus teie eest rase olema ja sünnitama. Täidate vajalikud paberid, milles teie eest rase olev naine muu hulgas kinnitab, et annab ikka lapse teile ja kaob ise nelja tuule poole.

Kui teil on olemas mees, siis peksate selle polikliinikusse seemneid loovutama. Kui pole, ostate ka meheseemne. Ega siis tänapäeval mehe puudumine enam lapsesaamise takistuseks pole, kamoon! Kui omad munarakud ei „tööta“, ostate needki. Tänapäeval toovad lapsi ilmale isegi infertiilsed vanaeided, kes on veel vaid sendi surmale võlgu, ning mehed, kes kunagi olid naised — või oli see nüüd vastupidi.

Oh jah, minusuguse tavalise naise jaoks ongi see kõik liiga keeruline. Mina sain oma lapsed nii vanamoodsalt, et häbi tunnistadagi. Praeguseks olen hakanud taipama, et see viis on tänapäeval suhteliselt haruldaseks muutumas. Paaridel on igasuguseid probleeme nii palju ja nii erinevaid, et tegelikult ei peaks minusugune sel teemal sõna võtmagi.

Ent just raseduse ja sünnitamise kogemuse tõttu arvan end sel teemal midagi arvata võivat. Sest neile, kes ise sünnitada ei saa või ei viitsi, on asi otsustatud nii: lapse ema on see, kelle omad on munarakud. Isaga on kahtlasem — kui rakud on näiteks ostetud, siis kuulub kokkuleppesse enamasti mehe anonüümseks jäämine. Üldiselt, isaga on nii, nagu last ihkavale naisele parasjagu kasulikum.

Minu meelest on ema muidugi see, kes on rase ja sünnitab. See klapib isegi ju bioloogiliselt ja meditsiiniliselt: lapse elu saab alguse viljastamise hetkel ning kasvama hakkavad rakud ikkagi alles siis, kui nad on viidud naise kehasse — seda isegi juhul, kui mehe ja naise raku juhatavad kokku tohtrid kliinilistes tingimustes.

Emotsionaalsest poolest rääkida tundub isegi liigne. Minu meelest on täiesti mõeldamatu, et naine annab ära lapse, kes on üheksa kuud tema sees kasvanud ja temast ilmale tulnud. Jumal küll, mida loevad veel rakud, kui sa oled seda last enda sees kandnud ja siis ilmale toonud! Ema on see, kes on rase ja sünnitab, siin pole ometi mitte mingit kahtlust.

Aga leidub naisi, kes sünnitavad lapsi teistele, ja peavad seda ise ülimalt inimlikuks ja omakasupüüdmatuks teoks. Kord nägin filmi mingist aseksuaalist briti poissmehest, kes naisi ei sallinud — pede ta väidetavasti ei olnud, kujutage ette — , aga lapsi tahtis. Omalt poolt olid tal siis pakkuda seemnerakud, osta tuli munarakud ja sünnitav ema.

Saigi siis mees ühelt naiselt rakud, teine naine sünnitas. Ilmale tulid kaksikud poisid, kelle olid eostanud arstid, aga ilmale toonud „võõras“ naine. Päriselt poiste elust ta siiski kaduma ei pidanud, nagu ka mitte too naine, kelle omad olid munarakud. Aga ausalt öeldes oli see ikka täiesti rõve, kuidas „isa“ viieaastastele poistele nende sünni saladust selgitada püüdis.

Võib-olla oli häda selles, et ta püüdis üle. Viieaastastele ei paku munarakud ja seemnerakud ja muu säärane jura ikka üldse huvi. Sellest, miks neile tutvustati kahte poolvõõrast naist, kellest kumbagi emaks kutsuda ei tohtinud, nad kah aru ei saanud. Ja kui päris ausalt öelda, siis minu meelest oli see mees ikka väärakas. Ma üldse ei imestaks, kui kuuleksin, et ta viimaks oma poegi ahistama hakkas.

Lastetute paaride abistamiseks peab otse loomulikult kasutama kõiki võimalusi, mis on välja mõeldud, aga sünnitusemade kasutamisega jõuab asi piirini, kus vähemalt üks ettevõtmise osapool peab iseendaga nii suurde vastuollu minema, et see muudab kogu asja küsitavaks. Küsitavusi ainult suurendab suur raha, mis sellisel juhul alati mängus.

Asendusemadus võiks ju olla õigustatud siis, kui selle eest ei maksta ja tegemist väga lähedaste inimestega, kes ei pea omavahel sõlmima mingeid lepinguid. Näiteks ema sünnitab lapse tütrele, kes millegipärast ise rasestuda ei või. Ent raseduse ja sünnitamise kogemus võib algselt „omakasupüüdmatuid“ plaane muuta ning siis on tragöödiad paratamatud. Mitte et need „harilikes“ peredes välistatud oleks.