Miks su pisipoiss on püstihull autode järele

Miks eelistab su poeg kõikidele teistele mänguasjadele autosid? Vaatamata sellele, et kodus on juba kümneid ratastel liikuvaid lelusid, tunneb laps ikka siirast rõõmu, kui saab kingiks järjekordse auto, bussi, traktori… Miks ta neid autosid nii väga armastab?

Siin ei kehti tuntud jäljendamise teooria, mille järgi võtab poiss üle isa või mõne teise autoriteetse autoroolis istuva mehe rolli. Laps hakkab ennast soo järgi identifitseerima umbes 3-aastaselt. Kiindumus autodesse tekib aga tunduvalt varem, vahel juba 1,5-aastaselt.

Huvi kogub tuure (1-3 aasta vanuses) ning hiljem kinnistub teadmisega, et „mina olen nagu isa, armastan autoga sõita”. Kuid juba enne 1,5 aastat, täpsemalt emaüsas, hakkab poisi organism tootma meessuguhormoone — androgeene, mis füsioloogide arvamust mööda ongi „meeste” mänguasjade valiku põhjuseks nii varases eas.

Psühholoogidki otsivad sellele küsimusele vastust, analüüsides traditsioonilisi meeste ja naiste rolle. Mees, vastupidiselt naisele, suunab kogu oma tegevuse välismaailma. Ta on vallutaja, tootja, hankija, progressi edendaja, pahatihti ka agressor. Mis aga puutuvad siia autod? Auto on abiline, vallutamaks seda maailma. Samas on sellel ka kaitsefunktsioon (autokere).

Auto aitab ületada pikki vahemaid, ning selles rollis on ta juba rohkem kui abiline: auto on mehe ustav sõber. Sõprustunne on aga teatavasti emotsionaalse värvinguga ning just seetõttu suhtub mees oma „raudsesse hobusse” nii suure soojusega.

Pange tähele, et poisid ei taha mängida reisijaid, nemad valivad tingimata endale koha rooli taga. Ja seegi pole juhus. Mees on traditsioonilises paaris — mees-naine — juht, pealik. Ja nimelt seetõttu ei tunnista ta reisija rolli.

Ei tasu unustada ka tõsiasja, et perioodi sisse, mil poiss tunneb suurt kiindumust autodesse, jääb ka 3-aastaste kriisiaeg. Ühtedel algab kriis 2-aastaselt, teistel 3,5-aastaselt. Just sel ajal hakkab lapses kuju võtma isiklik „MINA”. See on aeg, mil tehakse katset teistest eralduda, ning koos sellega tekib omanditunne suhtumises iseendasse — oma kehasse ja kõigesse, mis selle keha juurde kuulub. Käesoleval juhul on kõne all suhtumine oma mänguasja — oma autosse.

Ja siis, kui poiss palub osta endale järjekordset autot, on see tegelikult tema teadvustamata soov päris enda „omandi” järele, samas arendab ta nii oma iseseisvuse algeid.

„Olen oma auto roolis” — see tähendab: „Ma olen kõige tähtsam ning kontrollin toimuvat.” Ja mis kõige olulisem sellises eas lapse puhul: „Ma eraldun emast.”

Väike mänguauto on väga realistlik ning see võlub last. Mänguasja väärtus kasvab lausa proportsionaalselt sellega, kuivõrd see vastab originaalile — kas uksed käivad lahti, kas rooli saab pöörata, kas tulesid saab sisse lülitada.

Auto „elustub” õige lihtsalt. Tasub vaid lükata ja juba ta sõidab nagu pärisauto. Veel saab autos „inimesi” ja kaupa transportida. Võib ju isegi oma kujuteldavas lapsemaailmas mängult rooli taha istuda…

Mida saab mänguautodega õppida?

Värve. Las poiss seab oma autod korda värvide järgi: paneb kollased ühte kohta, punased teise, siis veel sinised ja rohelised…

Mõisteid „suur” ja „väike”. Las ta näitab sulle suuri ja väikseid autosid. Kui laps veidi kasvab, tee ülesanne keerulisemaks, lisades mõiste „keskmine”. Kui poisil on mängugaraaž, võib talle näidata, et väike auto mahub sinna, suur aga mitte.

Põhilisi geomeetrilisi kujundeid. Rattad ja rool on ümmargused, mõned autolaternad aga ristkülikukujulised.

Üles leidma tuttavaid numbreid ja tähti autode registrinumbritel.

Saab arendada peenmotoorikat, lehitsedes autoteemalisi ajakirju. Neid läheb vaja siis, kui laps hakkab huvi tundma tähtede ja numbrite vastu.

Liikluseeskirju, alustades valgusfoorist.

Voolimist. Kui jõmpsikale käib veel üle jõu voolida auto siluetti, mõtle talle välja lihtsam ülesanne: las veeretab musti kuulikesi ning püüab siis neist rattaid teha, kinnitades need ema valmistatud autokorpuse külge. Samuti võib voolida autotulesid — kollaseid, punaseid, oranže.

Anna lapsele peenike pulgake, näiteks hambatikk (kui lapsel on juba arenenud peenmotoorika ning teda ei jäeta üksinda) või siis spetsiaalne pulk tööks plastiliiniga ning tee talle ettepanek märkida autokerel ära uksed ja aknad. Kui laps armastab veeretada „vorstikesi”, las ta teeb nendest roolirattad. Veel üheks ülesandeks võiks olla valgusfoor. Laps veeretab kolme värvi kuulikesi ning asetab need siis üksteise alla papitükile.

Võib alustada joonistamistundidega. Las ema joonistab auto kontuuri, laps lisab sinna ka rattad ja tuled. Või joonistab ta „autosse istuma” ema, isa, õed-vennad.

Vahet tegema jämeda ja peenikese vahel. See on üpris kerge, kui vaadata ja võrrelda erinevate autode roole.

Saab teada, mida tähendab „sõita otse”, „pöörata paremale ja vasakule”, ühtlasi saab selgeks teha kiirused „kiiresti” ja „aeglaselt”. Seda on kõige parem teha juhul, kui lapsel on auto, millel ta saab istuda ning seda jalgadega tõugata.

Saab lapse füüsist arendada. Eelnimetatud auto on suurepärane trenažöör jalgadele, lisaks arendab see ka liigutuste koordinatsiooni. Püüdke ise jalgadega pidevalt tõugata! Kui aga „trass” pole sileda põrandaga linnakorter, vaid maja õu oma tõusude ja langustega, muru ja kiviteedega? Sellisel maastikul pole sõit mitte üksnes huvitavam, vaid ka hulga raskem. Laps aga ei märkagi raskusi, ta istub ju rooli taga.

Et sõitu mitmekesisemaks muuta, võib trassi omatehtud liiklusmärkidega tähistada. Kui aga kokku tuleb terve laste seltskond ning neil on vähemalt kaks sellist autot, saab korraldada lõbusaid võiduajamisi.

Võid oma last veelgi innustada, ostes talle poest autoteemalisi mänge. Kuubikud, loto, mitmesugused arendavad komplektid — kõik need asjad võtab poisike rõõmsalt vastu, sest oma tegevuse tulemusena näeb ta järjekordse auto kujutist.

Püüa laste armastust autode vastu ära kasutada ka kasvatuslikel eesmärkidel. Näiteks lubad preemiana mingi tegevuse eest lapsele uue auto. Tavaliselt kasvab poiss automaaniast välja umbes 4-5-aastaselt.

Allikas: Moi Rebjonok