Näiteks elab sõbranna Age lastega äärelinnas, kuid siiski üsna sõidetava tänava ääres. Ja ma olin kogu aeg mõelnud, et tema võsukesed mängivad liiga vabalt oma koduümbruses. Jooksevad pimesi üle tee, ükskord nendega veel õnnetus juhtub.

Ja juhtuski!

Pärast rääkisin sõbrannale ka, et mul oli kogu aeg hirm, et keegi saab autolt müksu. Õnneks oli õnnelik õnnetus. Lapsel jäid kõik luud-liikmed terveks, ei saanud isegi peapõrutust. Aga sõbranna siis salvas, et ära teine kord enam karda — muidu paned paha mõtte kasvama ja see kasvabki õnnetuseks. Mida kardad, see ka juhtub.

Näiteks kadestasin salaja sõbranna Bertat, kelle mees teenib palju raha. Nad on muretsenud endale kodutehnikat ja olmemasinaid, mida mina ei saa endale lubada.
Imetlesin kadedusest niheledes nende pulmavideot (mind pole mees ära võtnud vaatamata lapsele). Oh kui ilus kleit, oh kui armas tseremoonia.
Ja vaatasin, et terve tuba on teistel telekat täis.
Tahaks ise ka paremat elu, mõtlesin külas teed rüübates.
Sõbrannal endal on olnud terviseprobleeme, kuid kahekesi koos said neil kõik seljatatud. Ka sõbranna töötab heal kohal, oskab ennast hästi pakkuda ja kehtestab kui vaja. Ta ei muretse asjade pärast, mis teisi naisi hulluks ja halliks ajaks. Ei dieedita, ei loe kookidel ja kokteilidel kaloreid. Pidutseb nagu rõõmupall.
Hiljuti aga käis nende peres suur pauk — seni truu abikaasa olevat üleöö endale uue kaasa leidnud. Võttis oma seitse asja, jättis maha viis aastat abielu ja läks. Kui sõbranna helistas ja nuttis, mõtlesin kuidas mitte välja rääkida oma kadedust ja kurja silma ideed. Lohutasin ja mõtlesin, et kas halb mõte ikka hakkab kasvama või kuidas sellega on.

Kunagi põhikoolis olime sõbranna Carmeniga mõlemad armunud ühte ja samasse noormehesse. Alguses käis noormees minuga õhtuti jalutamas, siis jälle sõbrannaga, siis jälle sekka minuga. Ega meie ka täpselt ei teadnud, mis plaanid tal on ja kuna kellega jalutatakse. Püüdsime üksteise võidu tema südant võita, unistades ja üksteisega oma tulevikuplaane arutades. Noh kumbki nägigi ikka ennast valges kleidis altari ees. Oma süütu armastuse ja unistustega lendlesime pilvedes. Mingil põhjusel valis ihaldatu aga mu sõbranna. Mõtlesin vihaga, et küllap teid mingi õnnetus tabab.
Aastaid hiljem sain teada, et nad ei saanud vaatamata korduvatele katsetele lapsi.
Reaalselt võttes on ju absurd arvata, et minu käsi (või siis silm) siin mängus saab olla. Aga segased mõtted jälitavad ja kummitavad armutult.

Lõpuks võtsin südame rindu ja suundusin pudeli veiniga sõbranna Dea poole, kes on tuntud oma ratsionaalse mõtlemise ja arukusega. Rääkisin oma hirmud ja järeldused kõik südamelt ära. Sõbranna kuulas, jõi veini ja siis ütles, et sa püüa parem mõelda positiivselt: kui kellelgi läheb kehvasti, mana silmade ette tema positiivset tulevikku. Juhul, kui su mõtetel (või kui kõigil mõtetel) on võime kasvama minna, siis tuleks seda kasutada hea tegemiseks, vastas sõbranna Dea.

Ma ei ole julgenud uurida, kuidas seda „kurja silma“ mõõdetakse. Ja tegelikult olen ma ikka akadeemiliste teadmiste ja faktide pooldaja. Aga hinges uuristab hirm — mõtle, kui ma ennast ka lõpuks ära kaetan? Seepärast võtsin vastu otsuse, et nüüdsest kujutan ka enda elu ainult positiivsena, nii minevikku kui tulevikku ja püüan kõiges halvas head märgata.

Kommenaariks

Folklorist Mare Kõiva on kurja silma defineerinud nii: Kuri silm, kaetus — kaasasündinud halbade omadustega inimese (viltu hammastega jms.) või kiitmisega, ka imestuse või kadedusega põhjustatud majanduskahju, laste või noorloomade haigus (Kõiva 1988)
Kaetus pandi tavaliselt peale tuntud inimeste poolt. Seda kardeti, sest nõial (kaetajal, kurjal) arvati olevat jõudu ja väge ja ta kasutavat mustade jõudude abi.
Kaetuse sümptomiteks peeti väsimust, uimasust, valu, kõhulahtisust, oksendamist, aga ka konkreetseid haigusi. Põhimõtteliselt võis igat haigust seletada nõidusega, kui ei osatud teisiti põhjendada.