Litsist saab parim abikaasa?
Ei tea mina, on need suhtujad mehed või naised, ja ega seal ju vahet polegi. Küll aga tahaksin teada, kas tõepoolest on siis ka tänapäeval mehi, kes tahaks neitsiga abielluda, või naisi, kes kujutavad (enese lohutamiseks?) ette, et mehed seda tahavad.
19-aastaselt jättis poiss mind maha sellepärast, et arvas, et ta pole elus piisavalt naisi proovida saanud, kui minuga kokku jääb. Jube valus oli, mõistagi. Aga otsus iseenesest polegi rumal. Tagantjärele tean, et kui oleksime siis abiellunud, oleks suhe varem või hiljem nagunii purunenud ja olen noormehele siiralt tänulik, et ta tol hetkel endale oma soove ja vajadusi teadvustas.
Olen piisavalt kõrvalt näinud, mis juhtub, kui abiellutakse väga noorelt, ilma kogemuste ja võrdlusmomendita. Kuidas noor neiu, kelle jaoks oma abikaasa oli esimene mees, magas paar kuud enne abiellumist teise mehega — lihtsalt selleks, et teada saada, mis tunne on kellegi teisega olla. Kuidas noorelt abiellunud naine võtab mõni aasta hiljem armukese. Ja kuidas just need naised, kel on olnud rohkem suhteid ja seiklusi, osutuvad lõpuks õiget meest kohates truuks ja armastavaks kaaslaseks.
Loomulikult ei ole selles mitte midagi paradoksaalset — on ilmselge, et igasugune tarkus tuleb kogemustest. Iga tööandja tahab, et töötajal oleks omal alal kogemusi, siis ta oskab oma tööd teha. Tegelikult meeldib meile kõigile kindlasti ka voodis, kui partner ikka teab, mida kuhu panna ja kuidas seda võimalikult meeldivalt teha, eks?
Aga miks peaks siis keegi tahtma omale naist, keda peab voodis välja õpetama, kel puudub kogemus, kuidas suhtes olles käituda võiks, kelle seiklusjanu on täiesti rahuldamata ja kes usub, et teised mehed on kindlasti paremad/ilusamad/targemad kui tema oma mees, kuna võrdlusmomenti ju pole?
Ja just võimalus võrrelda ongi siin võtmesõna — hea veini tunned ära ainult siis, kui oled proovinud ka halbu. Ainult ühte proovides ei tea kunagi, on see hea või halb.
Olen vägagi monogaamsete suhete pooldaja, aga inimeste minevik tuleks minu meelest küll inimesest endast lahus hoida. Või täpsemalt — oluline ei ole mitte see, mida inimene minevikus teinud on, vaid see, milliseks minevik on inimese teinud. Ka minul on üsna kirju minevik, kus leidub üksjagu suhteid, kõrvalsuhteid, isegi üheöösuhteid. Ja ma olen oma kogemustele tänulik, isegi uhke nende üle, sest just nende tõttu olen see, kes ma olen.
Usun, et ka mu mehel on põhjust tänulik olla, sest tänu eelnevatest suhetest saadud võrdlusmomendile oskan teda hinnata, ning tänu sellele, et olen saanud sarved õigel ajal maha joosta, ei tunne ma vajadust seda praegu enam teha.
See noormees, muide, kes mind 19-aastaselt teiste naiste proovimiseks maha jättis, on siiani vallaline. Temalgi on vahepeal omajagu suhteid olnud. Kui viimati kohtusime, oli ta muutunud täiesti suurepäraseks inimeseks: ta on edukas; teab, mida elult tahab; pole teemat, millest temaga rääkida ei saaks. Ja ilmselgelt on ta elult oma õppetunnid saanud.
Olen veendunud, et tema tulevane naine saab endale palju targema ja toredama abikaasa, kui mina tol ajal oleksin saanud.
Ei ole mingisugune väärtus omaette olla lapsest saati ühe ja sama inimesega koos, küll aga on väärtus see, kui suhte loovad kaks küpset inimest, kel on olnud piisavalt aega saada õpetlikke kogemusi ja oma vigadest õppida ning kes ei pea endalt pidevalt küsima, kas nende partner on ikka piisavalt hea.
