Istusin köögis ja joonistasin uduniisketele aknaruutudele südameid. Sügis, räägitakse, on ilus aastaaaeg. Mina seda ilu ei näinud ja vist ei tahtnudki.
Koltunud lehed jooksid tuules ja vihmamärjal teed teadmata suunas, justkui otsides turvalist varju saabuva talve eest.
Agulitänavale omane kulupõletamislõhn imbus pragunenud aknahingede vahelt tuppa ja puges külma eest mu ninna peitu. Õõnes oli olla. Tühi, üksik ja kurb.
Õnneks kestis kõik see vaid viivu, sest siis tulid sina. Vihma trotsides, astudes osavalt üle lompide, täis päikest — rõõmus ja naeratav.
Sina…
Su soe, armastut täis kallistus oli sel hetkel parim, mis olla sai. Parem meeteest, parem suvelõhnast, parem päikeselisest liivarannast……
Sina oledki minu suvi. Minu sügis……Minu külm talv ja siiras ning energiast pakatav kevad.
Palun ole ja jää selleks alati.
Armastan sind väga…
include "/www/htdocs/whatson/includes/projects/amormail/index.inc"; ?>
