Armas …
Ei tea, mida Sa küll teeksid, kui ma ükskord lihtsalt tuleksin Sinu selja taha, kui Sa seal oma laua taga istud, paneksin Sulle käed ümber kaela ja suruksin oma põse vastu Sinu karedat põske? Mul pole vähimatki aimu, mida Sa teeksid. Sa ehk …? Või pigem …? Ma ei tea, ja sellepärast ei julge ma seda teha, kuigi tahaksin nii väga.
Kujutan ette, kuidas Sa lõhnad. See on selline … lõhn, mida ei saa osta ühestki poest, sest see on Sinu enda lõhn. Vahel olen ma seda lõhna isegi tundnud, kui me oleme teineteisele lähemale sattunud. Ükski teine mees ei lõhna nii. Ma usun, et selle imelise lõhna järgi leiaksin Su tuhande hulgast üles ka kinniseotud silmadega.
Vahel lähevad mul töö juures kõik mõtted laiali, kui ma seda lõhna tunnen või ette kujutan. Siis läheb mul meelest … ja vahel ma isegi … Vahel kahtlustan ennast, et naeratan omaette ja koguni punastan. Teinekord torman peegli ette kontrollima, kui palju mu näost välja paistab. Peegel vaikib vandeseltslaslikult, andes mõista, et seni on ta kõik enda teada hoidnud, samas aga reetlikult — sest tegelikult ei räägi ta ju mullegi, kuidas minu tunded välja paistavad.
Võib-olla ma teen ühel päeval oma unistuse ikkagi teoks, saagu siis mis saab? Või peaksin ma ootama, kuni Sina ….? Ma ei tea, olen nii segaduses. Ütle Sina mulle!
Sinu …
include "/www/htdocs/whatson/includes/projects/amormail/index.inc"; ?>
