Armas …
Päeval, mil ma Sind esimest korda nägin, muutus minu elu. Oleksin justkui klaasi tagant näinud suurt, säravate tiibadega liblikat mööda liuglemas. Sa särasid korraks minu ellu sisse, et siis oma teed edasi liuelda.
Muidugi, me näeme teineteist ju ikka vahel, aga ma tean, et tegelikult näen ainult mina Sind, Sina mind aga mitte. Mina olen Sinu jaoks üks paljudest: Sinu, erakordse liblika imetlejatest, keda Sa isegi nime järgi ei tunne. Sa ei hooli ju neist ihaldavatest, igatsevatest pilkudest, mis Sinul peatuvad, ega ju? Mulle tundub küll nii. Ja Sul on õigus, sest Sina oled ju …, … ning …, mina aga … ja …
Vahel ma siiski loodan, et eksin. Kujutlen, et kord astume me juhuslikult, kogemata teineteisest nii lähedalt mööda, et Sul ei jää lihtsalt muud võimalust kui mulle otsa vaadata — ja tunda minu … silmades ära kõik see, mis Sinu elus seni on puudunud. Niimoodi kujutledes suudan ma mõnikord ju uskuda, et Sinugi muidu nii … elus puudub midagi — ja et minul, nii …, kui ma Sulle esimesel pilgul ka tunduda võin, on see olemas. Siis me vaataksime teineteisele otsa ja mõistaksime, et oleme siia ilma teineteist otsima tulnudki.
Mis siis edasi saab, seda ei oska ma veel kujutleda. Võib-olla saab meist…, võib-olla me … Aga äkki me hoopis …? Praegu tundub see päris ükskõik, mis tuleb pärast seda saatuslikku hetke, mil oleme teineteisele silma vaadanud ja teineteist ära tundnud. Üks on küll kindel: siis algab minu jaoks kõik see, mida ma enesele alati soovinud olen, kui ma pole ka täpselt teadnud, mis see on.
Miski minus teab, et see silmavaatamise päev tuleb. Ma ootan seda kannatlikult. Oodates vaatan Sind mööda lendamas, südames viipan Sulle järele ja sosistan: me näeme veel. Kord me näeme teineteist.
include "/www/htdocs/whatson/includes/projects/amormail/index.inc"; ?>
