Luukered kapis

Millist pilti näed, kui avad oma lapse riidekapi või kummutisahtlid? Aga kui poes on sul valida vaid kahe tegelaskuju vahel, siis kas sinu lapse kõhtu pääseb ehtima magus Miki-Hiir või räme Barbossa? Ning kes teie peres tegelikult otsustab, mis märgiga särki osta? Kas laps, lapsevanem või hoopis sõbrad?

Lasteriideid laastavad külmaverelised kõrilõikajad — irvitavad kolbad T-särkidel ja pusadel vihjavad meie surelikkusele juba varakult. Rohkem küll poisteriietel, kuid esindatud on ka beebiroosad piraadipluusid ja -bodyd 3…6kuustele. Kontrasti mõttes mõjuvad nad siiski värskendavalt poodides igilokkavale printsessi- ja haldjateemale.

Arrrrrr!-mood

Meie ümber on nii palju mustreid, värve ja märke, mis kasvõi alateadlikult midagi sisendavad ja eks moodki on selline mäng, kus aja ja elu kaduvust on igati asjakohane meelde tuletada. Moefotoseeriad surnuaias šokeerisid vaatajaid 60ndatel, kuldhammaste ja röövlisärkidega tegi moes otsa lahti Vivienne Westwood 1981. aastal oma Pirate´i-kollektsiooniga, ja moepiraate jagub siiani.

Viimastel aastatel on luukered täiskasvanute ja teismeliste riietelt klõbistanud küll pigem koolieelikute omadele tänu „Kariibi mere piraatidele“. Kas ei muretse eeskätt vanem, mida teised vanemad sellest arvavad, sest peegeldab ju meie riietus meie endi elutunnetust? Kes üldse otsustab kindla mustri kasuks, lapsevanem või tema võsu?

Kiire minigallup sõbrannade seas näitab, et emasid piraadikangad ei sega ning sõnaõigus jääb lapsele. Üks proua möönab siiski, et kuigi süütu joonistatud pealuu teda sugugi ei häiri, on tal vastumeelsus „Kariibi mere piraatide“ fotodega lasteriiete vastu, millel kuuvalgel-luukered-päeval-piraadid peal.„Isegi mina kardan neid tüüpe, mis siis veel lastest rääkida.“ Kummituslikku voodipesu pole õnneks veel silma hakanud. Kui veel kübeke trendijuttu puhuda, siis Saksamaal olevat piraadikangad laste seas küll veel hinnas, kuid suur maania seks korraks juba vaibunud, ütleb sealne sõbranna.
Pariisi korrespondendi sõnul on seal rohkem kaasaegsed multikategelased hinnas või pannakse riietele pilt vanema lapsepõlve multikakangelasest, mereröövleid pole ette tulnud. Kuid kaubamärk loeb.
„Oli vaja uusi tantsutrenni pükse. Ja mitte niisama dressipükse, vaid Adidase omi. Ise ei oska lugedagi, aga riiete firmamärgid tunneb ära. Viieaastased vahivad, mis firmariided seljas on. See on küll raudselt kooliskäimise môju, sest ei mina ega mees pole iialgi sellele tähelepanu pööranud.“

Surmahirmu chill

Teinekord tekib küsimus, kas surma esitlemisega üle ei pingutata, kuna telekas näib omamoodi surmakultus tekkinud olevat. Olgu tegu kasvõi Reporteri lühifilmide konkursiga, mistahes plämaki!-multikate või maailmalõpu-filmidega. Ehk on see meisse kasvatatud surmahirm, mille peletamiseks näib parim lahendus olevat sellele otsa vaadata ja karmi „reaalsust“ kujutada või paremal juhul ületada see läbi huumoriprisma, kui meenutada Monty Pythoni „Elu mõtet“.

Kõik rahvad muidugi ei tunne hirmu surma ees ega karda üht ilma teise vastu vahetada. Näiteks mehhiklased peavad Surma kujutavate luukerede, roaohvrite ja rituaalide abil lahkunutega surnutepühal ühendust. Ja küllap on hõissaa ja pudel rummigi käepärast (aga ma ei anna pead joogi suhtes!). Karramba!