Koduvägivalla varjus pool

Ettekujutus naisepeksjatest kipub olema natuke ühekülgne: jõhkardist mees rusikaid vibutamas ja kätega pead varjav naine, kes püüab põgeneda. Aga miks see ikkagi juhtus?

„Ma pole näinud ainsatki meest, kes tahaks vägivallatseja olla. Pärast sellist juhtumit järgnevad tohutud südametunnistusepiinad. Sellest hoolimata võib üsna kindel olla, et esimene löömine viimaseks ei jää," tõdeb psühholoogiline nõustaja Margus Salumets.

Ükskord lahvatab vimm…

Perekonnadraama tavaline kulg näeb Margus Salumetsa kirjeldusel välja nii:

1. vaatus: mees ja naine on kodus, kõik on hästi, suhe toimib, kõik on ilus.

2. vaatus: mingil hetkel hakkab millegipärast tunduma, et naise käitumisel, sõnadel, tegemistel ja tegematajätmistel on mingi häiriv tähendus. Sealt hakkab arenema väike pingeuss ja vaikselt kasvama.

3. vaatus: mees tunneb, kuidas teda järjest vähem hinnatakse, et ta on naise silmis kehv, ja omistab igale lausele, mis talle öeldakse, mingi tagamõtte. Pinge järjest kasvab. Mingil hetkel hakkavad rusikad juba natuke sügelema.

4. vaatus: Nad on kusagil väljas. Läheb ütlemiseks. Koju jõudes annab mees naisele peksa - mitte, et naine just äsja oleks millegi halvaga hakkama saanud, vaid et ta tundub üldse paha. Mõni karvustab, mõni annab võmmu kuklasse, mõni peksab nii, et naisel on käeluu pooleks. Asja eriti kurb külg on see, et vägivald kipub eskaleeruma – sisemine tõke on kord juba ületatud.

„Ühest küljest vägivallatseja nagu ei tahakski lüüa, aga samas juhib selliseid mehi alateadlik veendumus, et see on „vajalik“. Nad ise ka ei tea, kust nad selle võtavad,“ kirjeldab Margus.

Siin ongi võti. Me kõik käitume vastavalt alateadvusse salvestunud käitumismudelitele, mida oleme lapsepõlves üles korjanud. Need elavad oma elu ja suunavad meie käitumist, kuid neid on keeruline märgata. „Olles juba reageerinud, siis alles avastad, et tegin seda jälle – aga mitte enne. Aju töötab, nagu tema tahab.“

Psühholoog tunnistab ootamatult, et ta ise pole ka vägivallatu tüüp, sest kümme aastat poksiga tegelenud mehena ei saa ju seda kuidagi väita. „Tean, et kui ikka silmade eest läheb mustaks, on väga raske tundeid kontrollida. Nüüdseks olen enda vägivaldsema osaga lihtsalt sõbraks saanud ja suudan seda allutada mõistusele. Tegelikult tundubki, et vägivaldne loom hakkab inimese sees elama just siis, kui seda osa endas kardetakse.“

Mehi nõustades on psühholoog märganud, et nad ise leiavad oma vägivaldsele käitumisele ratsionaalseid põhjendusi.

„Nad seletavad ja õigustavad, miks nii tegid. Tavaline on: naine näägutas ja mul oli silmade eest must ja siis andsin! Üldjuhul selgub siiski, et ega see ikka spontaanne käitumine ei ole. Kui inimene on hoolitsenud, et ämma külas ei oleks, tõmbab välja telefonijuhtmed ja suleb aknad-uksed, enne kui naist nüpeldama asub, tõmbab kardinadki ette… Tundide kaupa valmistub ja siis ütleb, et „tõstsin käe naise vastu ägedusehoos“?!“

Planeeritud tegevus näitab seda, et mehel käärib sees enne pikka aega, kui ta käe tõstab – mingi veendumus, mida ta on lapsepõlvest üles korjanud ja peab ehk endalegi teadmata oluliseks, sai riivata.

Ise noris muhku?

Kas vägivallateema puhul on naisest põhjust rääkida vaid kui ohvrist ja kannatajast? Sugugi mitte, on Margus Salumets veendunud. Seda, nagu oleksid mehed vägivaldsemad kui naised, tegelikult uuringud ei kinnita – ainult et mõlema vägivaldne käitumine väljendub erinevalt. „Meeste vägivallal on koledad jäljed - see meile ei meeldi ja see meid ehmatab. Naised kasutavad reeglina vaimset vägivalda – jäljed ei paista, aga sellest jäävad sügavad hingehaavad.“

Pererahu huvides soovitab psühholoog naistel hoolega jälgida, kuidas nad igapäevast infot edasi annavad (mees on nimelt ehitatud nii, et talle tuleb edastada üks asi korraga ja jätta aega kohanemiseks). Naise näägutamist tajub mees kui kõige ehtsamat vägivalda. Tegelikult peaksid olema ka vägivaldsete naiste teraapiagrupid, avaldab meespsühholoog arvamust.

Meeste vägivalla all kannatavate naiste puhul on kindel, et üksteise haletsemine nõiaringist välja ei aita. Sündmuste ahela järgmise peksmiskorrani võib käivitada ainuüksi naise hirm. Ta võib oma vägivaldse mehe juurest äragi minna, aga suure tõenäosusega tõmbab ikka ligi teise täpselt samasuguse.

Margus Salumets meenutab üht kunagist klienti. „See naine oli viiendast mehest lahku läinud - viimane kui üks neist oli alkohoolik. Nii tundis ta end nagu joodikumagnet: kui pimedas ruumis seisaks kas või tuhat meest, siis tema poole vanguksid ikka just sellised - käed ette sirutatud, nagu zombied õudusfilmis.“

Psühholoog kinnitab, et põhimõtteliselt nii ongi: iga inimene annab enda teadmata välja signaale ja sobivad inimesed vastavad „kutsungile“. „Vägivalla all kannatavad naised annavad oma „soovist“ märku ja mehed omakorda leiavad üles naisi, kes neid „käivitavad“.“

Ainus lootus vägivalda oma elust kaotada on mitte jääda murega üksi, vaid otsida abi nõustajalt. Ka perevägivalla-teemalisi raamatuid on ilmunud, kuid neid psühholoog soovitada ei julge. „See kirjandus on nii kole, et vägivaldne inimene ei tunne ennast sealt ära, pigem näeb ta ennast ohvri olukorras.“ Suurem kasu võib olla tavalisest suhtlemisõpikust.

Mida saab psühholoog üldse teha? Eelkõige aidata perekonnadraama käivitajad üles leida. „Ma küsin: mida tunned? miks sa tunned? mis on need laused, mida sa iseendale ütled? Ja siis, et nõiaringist väljuda, püüan aidata alateadlikke uskumusi muuta.“ Seejärel saab juba õppida kriitilistes olukordades uutmoodi toimima – täiustada oma käitumisviiside repertuaari.