„Ega ma usaldusega ei k..i, vaid kehaga,“ kirjutas keegi mees hiljuti naistekas.ee kommentaarides. Kas on see järjekordne asi, mida meil, naistel, tuleks meestelt õppida? Mõned naised oskavad seda juba loomu poolest: võtavad, mida neil vaja, ja kõik. Järgmise korrani.

Aga nendegi haavamatus mõraneb. Selleks on vaja vaid üht: kiindumust.

Hiljuti tõestasid teadlased, kellele meeldib tõestada asju, mis teistele inimestele on aegade algusest selged, et seksimise ajal tekib naiste kehas oksütotsiini-nimeline hormoon. Teadlased nimetavad seda armastuse hormooniks ja see tekitab inimestevahelist usaldust, empaatia- ja armumistunnet. Seda hormooni tekib ka meestel, aga tunduvalt vähem.

Mis sellest järeldub? Et isegi kui paar on otsustanud „lihtsalt“ armukesed olla, kiindub üks neist teisesse peagi paratamatult. See üks on enamasti naine. Ja kui hing on mängus, ei piisa enam ainult kehast. Nüüd vajab naine tunnet, et ta võib meest usaldada.

Mees aga, kes ei pruugi olla samamoodi kiindunud, „k...b“ endistviisi ainult kehaga, mitte usaldusega, kui veel kord kommentaatori sõnu kasutada. Meeletu seks ei takista teda järgmisel päeval teise naisega sama tegemast. Kui pole usaldust, siis ei takista teda miski.

Pole vist vaja öelda, kes varsti hullult haiget saab. „Kuidas ta võis niimoodi teha, kui...“ Ilmselt on kõik naised seda refräänina korduvat kummituslauset sajal erineval moel lõpetada püüdnud ja jäänudki vastuseta. Sest naise jaoks on selline käitumine absoluutselt arusaamatu ja võimatu, samal ajal kui mees ei oskagi seletada, miks ta nii tegi. Nii lihtsalt juhtus, ja see polegi tema jaoks midagi erilist.

Milleni ma tahan välja jõuda: see vist pole tõesti midagi erilist. Meiegi võiksime endale rohkem sellist käitumist lubada. Tõepoolest, seksitakse kehaga, mitte usaldusega. Armastatakse seevastu hinge ja usaldusega. Tehkem siis neil kahel hormoonide kiuste korralikult vahet ja osakem neid lahus hoida.